Appi kui halb mul olla on.
Täna õhtul lihtsalt hakkas, igalt poolt valutab, pea käib ringi ja nii uimane on.
Hello swine flu

Forgotten

Ma ei taha unustada,



Aga ma avastasin täna,
et ma ei mäleta enam Heleni häält



Valgus kaob.

Today, I was walking around campus and I passed by a huge pile of leaves. All of a sudden, a guy's head popped out of the pile and he screamed "SO MUCH HAPPINESS!!" I love college. MLIA.

Bussimuusika

S: Mu buss kriuksub täiega.
N: Kas häirivalt või et on natuke kuulda?
S: No ikka väga on kuulda. Kriiuuuks! ... Kriuuuuks!
N: Äkki ta üritab sulle midagi rääkida, aga sa ei saa veel aru. :D

- - -

Ehk siis teel Pärnusse - ja seletamas Norale tänapäeva internetiga busside võlusid.
Täpselt 30 minutit ongi veel jäänud.

Frozen

Kust see külmus tuleb? On see vaid minu ettekujutus või tõesti tõsi? Kiretult lausutud sõnad, ilma igasuguse emotsiooni ja tundeta, kokkulepped ja sõnavahetused, nagu veaks musta söega mööda karedat paberit, iga takistuse taha hetkeks pidama jäädes, seejärel jälle edasi lükates. Sarnaselt arenevad ka meie vestlused, kunagisest lähedusest pole enam kriipsugi järel ja kõik on üleüldse nii võlts nagu -- appi, mulle tundub, et isegi mu viha on võlts.

Hea pool: mulle meeldib, kui pärast joonistamist saavad käed hästi mustaks, kogu pliiatsipuru on nende küljes. See tekitab tunde, et ma olen palju tööd teinud ning hea pildi joonistanud. Üldse tundub, et tavalise paberi ja pliiatsi kasutamine teeb ka digikunstile kasu - mõtteid on pärast krobelise akvarellipaberi eemalepanemist rohkem ning meeleolumuusikat kergem leida.

Kell on pool 1 öösel.

Love kills.

Täna õhtul oma katusel jalutades mõtlesin ma sellest, kui palju on neid kortereid minu silmade all - 36 korterit iga trepikoja kohta, see teeb kokku 396 korterit üheksal korrusel, täis tuubitud inimesi, nagu paneelmajadele kombeks - ja igal inimesel on omad mõtted, nad nutavad, nad rõõmustavad, vihastavad, joovad, kirjutavad, karjuvad oma perekonna peale.

Politsei otsis mind taga, meie naabritelt võeti laps väärkohtlemise pärast ära ja mind oodatakse tunnistusi andma naabrite vastu.
See tõigi mõtted sellest, kui palju võib ühes kõrges hallis paneelmajas olla neid, kes samamoodi karjuvad ja peksavad oma last ja on minetanud igasuguse perekonna tähenduse?


Minul pole perekonda kui sellist juba aastaid olnud - tegelikult pole see kunagi eksisteerinudki. Kõik suhtlemine on alati käinud läbi tülide ning isa kolis üsna varakult meie juurest minema. Vanavanematega ei ole ma kunagi lähedane olnud, vanematest rääkimata. Ma isegi mängisin kogu aeg üksinda. Siiamaani on imelik igasuguste perekondlike tähtpäevade puhul (sünnipäevad, emadepäev, jne) pereliikmeid õnnitleda. Isa puhul on see veider tunne üle läinud, aga muidu piirnen ma lihtsalt käesurumisega (???) ja jalutan minema... Ma lihtsalt ei oska mingit soojust selle jaoks välja pressida, kui seda perekonnamudelit pole kunagi isegi olnud. Mu emal ja vanaemal on kodus kümneid teismeliste kasvatamise raamatuid, nii kristlikke kui ka "tavalisi" ja ka mina olen neist enamuse läbi lugenud. Nende peamine põhimõte on see, et teismeline on peaaegu nagu eraldi rass, aga teda ei ole vaja akne ja veidra käitumise pärast karta. Jah, jumala eest, ära mängi nendega, kes ei ole sinuga samast usust, nii lähed sa ainult põrgusse.

Mis iganes

118h remaining

Viimasel ajal tuleb keskmiselt nädalas korra sõnum "ou, ma hakkasin fotomanipulatsiooni õppima/mul on koolis fototöötluse tund, õpeta mulle selgeks, õpetaja on loll ja nõme/ma ise ei oska?". Ma ei saa aru, kuidas inimesed arvavad, et seda on võimalik seletada ja õpetada niimoodi mõne lausega. Ma isegi ei oska fotomanipulatsiooni sõnadesse panna, see on kunst, mis sünnib keeruka programmi abil ning mina olen teda kuue aasta jooksul aina rohkem ja rohkem tundma õppinud. Siiamaani on veel asju, millest ma midagi ei tea või mida ma kunagi ei kasuta, tööriistad, mida ma kasutan täiesti teisel eesmärgil kui see, milleks nad mõeldud on, minu omapärane blending-stiil, 20 GB fotosid ja karjäär moetööstuses.

Ning see on töö, mida ma armastan.

Kuidas ma panen seda sõnadesse?

Tulevikuplaanid

H: "Ma olin väiksena jumala veendunud, et minust saab prostituut. Ja N oli kindel, et ta läheb kloostrisse nunnaks."

Marco Polo

Isa tõi Egiptusest vesipiibu. Täna sai see koos Davidi ja Martiniga ära proovitud ning öelda võiks järgmist - väike, aga tubli. Minul läks lõpuks olemine väga imelikuks, nii et jalutasime pisut väljas ja hõikasime üle metsa: "Marco! Polo!"

Today, I bought a fancy new black SUV Hummer. When I went to pick up my son from school, I put on a black suit, dark shades, and my blue-tooth earpiece. I waltzed into his last period class 10 minutes before it was over, and announced "Agent 03, It's time to go" At which point he nodded and packed his belongings and ran out. The face on his teacher was priceless. I hope my boss understands why I had to miss work. MLIA.

Reedet, reedet! ^^

Winterhearted

umbes nagu supernoova, nagu plahvataks kohe, lendaks minus midagi õhku

ma lähen parem ära

YOU are the milk thief!!!

http://mellupesa.blogspot.com

Regulaarsed iganädalased piimapakid.

Kirjutasin niimoodi KOfoorumisse blogide teemasse, vastuseks küsimusele, kui tihti keegi kirjutab.
Regulaarsed iganädalased piimapakid wtf?

*

helistada selleks, et öelda, et sa ♥ mind?

sulab.

Your fascination is stupid.

Tänu Martinile ja Davidile on mul nüüd ilus Windows 7, puhas arvuti (sh. on kõik vajalikud failid alles) ning vastu saavad nad mu tolmuimejat kasutada. Tegime täna kakaod ja ahjus friikartuleid, minu jaoks uudne köögieksperiment. Pärast söömist värvisime Davidi juuksed ära, ta on nüüd oranž ja näeb vägagi roogitav räim välja. Sain ise ka pisut tooni peale ja nüüd on väljakasvanud valge ala jälle üle värvitud.

Tegin endale Facebook'i kasutaja, sain Davidilt testimoniali.

Üldiselt oli täna tore päev, käisime Boheemis söömas, toidud on seal endiselt väga tasemel ning suhteliselt odavad.

Aga paraku kaotasin ma Windows 7 peale panemisega kõik oma bookmarkid ära - sealhulgas ka blogid. Nii et kui siin on keegi, kes tahab, et ma ta blogi edasi loeksin, siis palun, andke link! Varsti saavad ka minu lingid jälle töökorda ning siis saab neid kasutada. MSNis võite smailisid ka saata, I'd be grateful.

* * *

Vahel tahaks ma nii palju lihtsalt endast välja elada, mu nägu ei suuda iialgi emotsioone varjata ja see tõestas end hiljuti jälle. Viimased päevad on alanud hommikuti kerge alarmiga kõhus, mis järjest enam suureneb, peaaegu nagu paanikahäire, hingata on raskem ja ükski lugu mp3-st ei ole õige. Pidev närvilisus, ma isegi ei söö enam hommikuti, mis oli varem mu lemmikosa päevast. Varsti ei maitse toit enam üldse ja siis ei olegi enam midagi järel... ja ühel hetkel ma mõistan: fuck, jälle mul on toitumishäired.

Kõik läheb üle.

Kuradi vhk. Põrgusse!

Elfen Lied

Sain viiuli korda - ta teeb nüüd häält.

Kui kõik hästi läheb, saab nädalavahetusel pildistada.

I love you!

Too female

Last night, after I thought all of the trick-or-treaters were gone, a boy of about 14 years of age came to my house. He was dressed all in red. Instead of saying 'trick-or-treat', he said 'I'm your period, sorry I'm late.' He got my last jumbo bag of candy, and he restored all of my faith in his generation. MLIA

My autumn lake

Neetult kahju, et vaheaeg läbi sai, tahaks veel selliseid istumisi, vaikseid õhtuid, muusikat, filme ja häid sõpru, veel tahaks ära kaugele, olla Sinuga koos, maalida maailma piltides, naeratada, ühel hetkel jääb kõik vaikseks ja ma unistan, oranžid valgused eemal taevapiiri all ja sõnad voolavad jälle mulle mõtteisse.

Varjud.

Certain things are beautiful.

Joonas saatis täna smsi, weird much? Kummaline, kuidas kaugeks jäänud inimesed jälle tuttavaks saavad.
Kirjutasin luuletuse, mulle meeldib ta rütm.

Missing you, terribly

Käisime eile Riisipere mõisas Davidi, Martini, Neko ja Emiliaga. Käisime majas veel pisut ringi ning avastasime tee pööningukorrusele, mistõttu leidsid kaks noormeest kiiresti tee katusele. Tegime pilte, David leidis oma unistuste lilla maja ning uue sõbra Neko. Õhtu lõppes minu juures ning nad olid hommikul ikka veel seal...

Ma ei tea, nii palju on öelda, aga kas tasuks? Ei mõistetaks iialgi.

I want my damn tattoo!

Damn broken machines

 

elavhõbe

vihkan seda silmisummutavat hämarust
hallide toonide pimestavat kuma
nõrgaks teeb laud hõbejas surm
kui ükski latern ei põle
ja kohviku kahvatus valguses
etendub uhke pantomiim
pierrot' kahvatu nägu
elektriliinide all
ta ei näe ta silm on must ta hajub udus
ja arlekiinil on triip üle näo
nagu nutaks leinapisaraid
eesriideks tõmban suurlinna vastiku sudu
tumedas vihmas peegeldub märg must tee
ükski latern ei põle kui jalutan koju
ja kumab tänava lõpust seesama tuttavlik hallikas udu.

Today I was researching my family heritage for an English project. I discovered that my great-great-grandmother's oldest brother was named Mario and her other older brother was named Luigi. Both worked as plumbers. I feel like I am a part of video game royalty. MLIA.

My cakes are true

Kui avastad end hommikul kell 6 koos kassiga mööda korterit ringi jooksmas ja hiirt taga ajamas, on ilmselge, et Sims 2 Petsi on natuke liiga palju mängitud.

Tegin eile kooki, see sai õhuline, pehme, šokolaadine ja ilus. Armastusega tehtud.

Homme Pärnusse.

Machinarium

Sellenimeline mäng on sisustanud kogu mu vaba aja alates kolmapäeva pärastlõunast. Ma ei viitsi pikemalt kirjutada, proovige demo ära ja näete isegi. Eile oli päris naljakas Martini ja Davidi juures istuda ning kõik kolm on äärmiselt närvilised, temperamentseim neist kolmest karjub aeg-ajalt mängu peale või hüüab ahastavalt "Martiiiiiiin... ma ei oska" ning nimetatu uurib samal ajal hoopis mingeid Linuxi probleemküsimusi, kes seda ikka täpselt teab.

Mul on mäng peaaegu läbi, take that, geeks.

Mõtlen pidevalt eilse õhtu üle. Mis ma nüüd teen? Ema ei olnud eriti vaimustuses, kodus on toit ka otsas ning minus kasvab aina suurem meeleheide: mida teha nii murest murtud inimesega? Ma ju tahan teda aidata, soojus ja paar head sõna on vähim, mis ma teha saan. Mingi isekas ja egoistlik tükk minus sureb iga päevaga aina enam, ei tundu üldse enda moodi, aga nähtavasti oli seda vaja.

Mu telefonist on saadetud sõnumeid kolmele erinevale Martinile ja ühele Mihklile.
Kõige naljakam on nende kolmega see, et mul on

Sellest ainult parem saaks olla

Pime hilisõhtu. Sa kustutasid kõik tuled. Või tegin seda mina. Kõrvaltuba kumab tänavalaterna oranžis valguses, ruumid on valged ja tühjad, riiulites üksikud raamatud. See on nii kõle koht, aga iga akent vaadates meenub mulle see, kuidas ma seal peal olen istunud ja linna mahedat õhku sisse hinganud. Jõgi muudab õhu teistsuguseks, kuidagi leebemaks. Üldse mõjutab jõgi niivõrd palju, sunnib linna enda järgi elama. Sa ei saa jõe peale mitte mõelda - selleks, et teisele kaldale saada, pead sa otsima silla või paadi. Kogu linn on jõe võimuses.

Laua peal hõõgub süsimust küünal viimaseid hingetõmbeid, levitades enda ümber meeldivat aniisilõhna, segunedes nõrga vaniljehõngu ja sinu omaga - täiesti sinu oma lõhn, mis ei sobiks mitte kellelegi teisele ja pöörab mu lõhnataju täiesti pea peale, püsib mu mälus nädalaid, praegugi tunnen seda kuskil kauguses.


Kaks aastat vaikuses... kas pole mitte kummaline?