4 November 2006

Sügavamõttelisus

Viimasel ajal on tihti olnud selline tunne, et ma olen siin maailmas ainus kasutu ja mõttetu inimene, kelle tegevusel mingit mõtet ei ole. Ma olen teistest lihtsalt liialt erinev ja iseseisev ja ma pole siiani märganud mitte ühtegi inimest, kes mind ja minu mõtteviisi vähemalt 70-80% mõistaks. Ma mäletan kunagist Aldarioni postitust HPClubis, teemaks oli midagi hingesugulastest ja see oli midagi stiilis: - "Kuule, aga kuskil Mehhikos võib ju olla mingi vanamutt, kes mõistab su mõtteid 100%." - "Ei usu, et 100%. Võib-olla mingi 90%, rohkem kindlasti mitte." Ma oleks nõus isegi 70-80%, eksju? Keegi ei saa minust aru. Ma olen liiga imelik ja liiga teistmoodi mõtlev inimene. Mina olen see ainus veidrik, kes üritab kõigi tuju üleval hoida sel ajal, kui teised on nurgas ja mossitavad või siis vastupidi. Viimasel ajal tunnen ma end isegi inimeste seas liiga üksi, ma ei suudaks nagu enam nendega kokku sulanduda, nende stiili ja mõtteid taibata. See kõik jääb mulle liiga kaugeks. Nende emotsioonid ja sõnad, kõik see on liiga eemalolev. Mingi test väidab, et ma olen rebel. Ehk mässaja. Vms. Ma olen selle asjaga 100% nõus. You're a restless rebel with an unpredictable nature. Tegelikult on see natuke veider, et asjad nii täppi lähevad. Rebel ei ole see, et sa käid ringi lõhkiste teksade ja märkidega "Lihasööjad maha" jne. Välimus pole asi. Asi on mõtteviisis. Ma tahan kõike teha teistmoodi, paremini, uut moodi. Ma ei suuda traditsioonidest kinni pidada. Ma lähen alati välja suurimale riskile, mis võimalik ja ma tean, et ma ei kaota. Või kui kaotan... mnjah. Mul on tõesti raske leida inimest, kes mind täiesti mõistaks, kuigi ma tean, et ta on kindlasti kuskil olemas, näiteks kuskil Jaapanis või mujal kaugemal ja ka tema arutleb mõni õhtu selle üle, kas number 6 on lilla või roheline ning miks kassid on triibulised. Inimest, kes on sama paranormaalse mõtteviisiga nagu mina, usub sellesse, millesse usun mina ja võib vabalt minna riskile välja nagu minagi. Ma tunnetan alati esiteks ära kõik piirid, milleni ma võin välja minna ning kui ma läbi murran, ei peata mind mitte miski. Mulle ei meeldi, kui minust lahti lastakse. See on nagu allakukkumine. Sama on eemaletõukamisega. Mul on tõsine vajadus olla alati tähelepanu keskpunktis, teha asju paremini kui teised ning seda, et mind armastataks ja austataks. See on pisut imelik. Ma tean. Aga miks mitte? Kui see on saavutatav, siis miks ma ei või seda teha? Eriti veel, kui see lõbus on? Aga samas. Inimesed küll tegelevad aktiivselt mu ego tõstmisega, aga pilvedes hõljumine kestab heal juhul ainult mõne minuti. Siis on jälle kõigil ükskõik ja ma olen jälle väike ja tähtsusetu. Tegelikult mul ei olegi mingeid erilisi andeid. Ma ei olegi eriline. Täiesti tavaline olen, wannabe-eriline, wannabe-rebel. Minus ei ole mitte midagi teistsugust. Ma olen tavaline nagu kõik teised. Omapärane? Ei. Mitte mingil juhul. See kõik on lihtsalt wannabe. Pettekujutelm. Ei midagi enamat. Ma ei taipa poliitika mõtet, kuigi ma sobiksin ise väga suurepäraselt poliitikuks, juhtida ja teisi mõjutada mulle meeldib, tõenäoliselt oleks mul isegi edu. Aga ma ei taha. Poliitika on halb ja kuri ja selle abil saab inimeste moraalset tasakaalu tõsiselt mõjutada. Niisiis on see halb. Inimeste mõjutamine on tore ja hea ja mulle meeldib seda teha ning oma tahtmist saada, kuid see ei ole ikkagi see täiuslikkus ja harmoonia, mida ma elust otsin. Kuskil eemal on mateeria ja vaimse vaheline side ning seda ei saa kunagi leida, sest ta on lihtsalt ära peidetud ja mina ei peagi seda teadma, kuigi ma tahan. Ma olen alati üksi. See on lihtsalt paratamatus. Inimesed tulevad minu juurde, sest mul on hullumeelsed ideed, aga kui ma tahan riskifaktori liiga suureks panna, lähevad nad ära, sest nemad kardavad kukkuda. Nad peaksid ennast ja oma initsiatiivi rohkem usaldama. See tuleb kasuks. Lõpuni läheb ainult üks raudteerööbas. Teine jääb kaugele maha. Ta ei taha edasi minna. Kuigi see pole loogiline. Kogu see värk on mind täiesti ära väsitanud ja seest puruks kolkinud. Ma ei taha teada, mis mu mõistusest lõpuks niimoodi järgi jääb. Arvatavasti lõpetan ma kuskil hullumajas oma õelate maailmavallutamisplaanidega ning suren teadmisega, et ma ei suutnud midagi korda saata. Lummi ütles seda tegelikult õigesti. Surm on auhind ja kingitus elatud elu eest. Tema väärib seda. Mina ei vääri. Ma olen liiga mitme inimese elu täiesti ämbrisse keeranud lihtsalt selle pärast, et mul endal parem oleks. Miks ma peaksin kahetsema? Ei taha. Ma ei taipa enam oma jutus loogikat. Ma ei taha kahetseda ja samas olen mina tavaliselt alati esimene, kes pärast tüli vabandust paluma läheb. Aga võib-olla ma ainult teesklen. Varsti ei saa ma enam isegi aru, kas ma teesklen või on see kõik päriselt, mis toimub. Sest äkki see ongi unenägu, kus me elame ning muu reaalsus on mitmete valgusaastate kaugusel eemal. Kõik on mäng ja otsused, mis me teeme, mõjutavad seda teist reaalsust kaugemal, positiivsed otsused mõjuvad negatiivsetena ja vastupidi. Ja mõnikord me lõhume seda teist reaalsust ja siis lõhuvad nemad meie unenäomaailma, avades tee nende kahe maailma vahel ja siis vahetavad energiad ja aurad kohta. Auradest rääkides, praegu tuli mulle meelde Muhumaa kokkutulek, kus mina ja Horze istusime selle suure külakiige peal, kell oli umbes pool 12 või midagi sinnakanti, väljas oli imekaunis ja pime, mets kohises kaugel eemal, mul oli külm ja kiik kiikus hästi vähe. Ja siis me rääkisime temaga paranormaalsusest ja sellest, mis me oleme. Me rääkisime sellest, mis värvi inimesed on. Ta ütles, et ma olen oranž, kollane ja heleroheline. Ja täna ma tegin jälle mingi Blogthingsi testi, mis ütles sedasama. Horzega sai veel läbi arutletud ka see, mis värvi teised on. Peaks seda asja kunagi jälle jätkama, see on tegelikult väga huvitav. Miks ma hallist massist nii palju erinen/erineda üritan? Ma ei tea. See tundub lihtsalt õige ja inimesed ütlevad vist õigustatult, et ma olen imelik ja kahtlane ja "khm, omapärane". Ma tean küll, mida nad sellega mõtlevad, et ma tegelikult ei ole normaalne, ma olen teistsugune nagu temad ja ma ei sobi siia ühiskonda. Ma nagu sünniks mitmendat korda täiesti valesse maailma, kuskil on kindlasti koht ja inimesed, kes mind mõistavad ja kus ma saan end tunda täiesti nagu perekonna keskel, kuskil, kus on inimesed, kelle jaoks ma tõesti tähendan midagi, mitte ainult mänguasja, mille saab kõrvale visata, kui teda enam vaja pole. Numeroloogia väidab, et eelmises elus olin ma meessoost, matemaatik, elasin Filipiinidel ja mitte keegi ei mõistnud mind. Ei mõisteta mind siiamaani. Inimesed ei saa aru, kes ma olen ja miks ma olen. Ma naeratan ikka ja alati isegi siis, kui kõik on täiesti untsu läinud ja loodan, et järgmisel hetkel saab siiski kõik korda, kuni ühel hetkel saan isegi mina aru, et midagi ei anna päästa ja on aeg vajuda lõpmatusse. Mulle ei meeldi emod, sest minu meelest on nende riietumis- ja käitumisstiil naeruväärne. Sõimake nüüd, emode kogukond ja tulge mulle kallale, kuid tegelikult olete teie nõrgemad, sest te ei suuda oma tülisid ja lahkarvamusi minuga ära lahendada sõnade abiga, te peate alati kallale minema. Triin, ma sain aru küll, et sa hoidsid end täna tagasi ainult selle pärast, et teised olid ümberringi, aga kui me oleksime näiteks kahekesi olnud, siis sa oleksid mind kindlasti löönud. Ma lihtsalt ütlesin oma arvamuse välja ja see ei meeldinud sulle. Selle eest ei pea kallale tulema. Alati on sõnad olemas. Ja kui sina, väike emotsioonik, ütled nüüd, et sa oled mulle tuhat korda öelnud, et emo ei ole elu-, muusika- ega riietumisstiil ja väidad, et ma ei saa muudmoodi aru, kui ainult siis, kui mind lüüa, siis tea, et isegi siis, kui sa mind tõesti lööma peaksid, ei muuda ma oma arvamust emodest ja sinust, vaid see pigem süveneb, et te tõesti olete nõrga iseloomuga puberteeti kinni jäänud teismelised, kuidas te üldse mõtlete täiskasvanuks saada, kes teid tööle võtab, kui te niimoodi välja näete? Mitte et mind huvitaks, tänan ei, ma ei soovi kuskile ametiasutusse tööle minnes leida oma kabinetist asetäitjat, kellel on must ühte silma täiesti kattev tukk ja valge-mustatriibulised põlvikud ning kelle koti peal on fuksiaroosad lindid ja märgid "I *süda* EMO!". Triin, sa ise veel väitsid mulle, et iga korralik metalist kuulab peale metali ka mõnda muud muusikastiili, näiteks alternate rocki või midagi sellist. Tead, ei ole võimalik ainult ühte muusikastiili kuulata, mitte et mina siin midagi räägiks, minu muusikamaitse on täiesti seinast seina, Sarah Brightmanist kuni black metalini välja, muusika minu mp3-s vahetub koos minu tujude ja meeleoluga. Järelikult, emo ei saa kuulata ainult emomuusikat, emo saab kuulata ka muud muusikat ja teda loetakse ikka emoks, sest ta näeb välja nagu emo, riietub nagu emo ja käitub nagu emo. Tõsiselt viskab emolaste puhul üle see, kuidas nad sõimavad, ropendavad ja sülitavad ja ajavad siis kogu süü teiste kaela. Neil on sõbrad, aga kõik emode sõbrad on ka emod, sest nad lihtsalt ei saa muu rahvaga kontakti. Kujutate te ette näiteks piffi ja emo koos? EI? Koos on alati emo ja emo ning nende eri värvi ketsid lähevad alati koos edasi, kuni ketsipaelad sassi lähevad. Tahaks teada, mitu emo mulle nende kahe lõigu eest ülalpool kallale tuleb, väites, et nemad pole emod ja ma saan neist täiesti valesti aru, olen loll, värdjas ja idioot ning mida veel. Aga tegelikult tahan ma vaid oma arvamuse välja öelda ja kui te mind selle eest tomatite ja kartulitega loobite, siis palun väga. Ma teen teie selja taga suu ikkagi lahti ja ütlen seda kõike uuesti. Ja täna oli ülemaailmne D&D mängimise päev, see oli päris vahva, mina ja Luthien saime kuribohiga linnas kokku ja siis me läksime Viru keskuse Magic Buffee'sse ja mina sõin seal pannkooke jäätisega ja jõin šokolaadikakaod, see oli nii hea, ja siis Luthien otsustas hambaorkidega mässama hakata ja ta nägi välja nagu peenikeste puuhammastega vampiir ja kui kuriboh ütles, mis tähtpäev täna on, siis me kraamisime täringud kotist välja ja mina võtsin oma mapi ka välja ning me hakkasime D&D mängima, mina demmasin, nad olid soos ja seal olid igasugused kriipid olendid, keda ma joonistanud olin ning oma tegelast ei saanudki ma mängu tuua, nagu paraku alati juhtub. Luthien mängis Leiki tegelase Selinega (halfling;rogue) ja kuriboh mängis mingi oma bardiga, kelle rassi ma ei tea, arvatavasti mingi inimene või haldjas või midagi sinnakanti ja nad olid mõlemad talupojad, Luthieni tegelane oli tegelenud lehmakasvatusega (tal oli kaks pruuni lehma) ja kuribohi tegelane oli tegelenud kartulikasvatusega. Aga järjest iga suvi ja iga aasta hakkasid kartulisaagid hukkuma ning Luthieni tegelase lehmadel polnud enam karjamaad ja värsket muru ning nad otsustasid teele minna, sinna, kus on rohi rohelisem, päike kollasem ja vesi selgem, kuid ohhoo, nad jõudsid hoopis välja sohu, neil sai toit otsa ja nad olid suht mures ja paanikas. Ning siis tuli poolemeetristest rohukõrtest välja too maskiga haldjas, kelle kimono oli leinavärvides ja vereplekiline ning kes halas, et keegi on varastanud kuu varju ning röövinud tema kimono värvid, helesinise ja valge. Nad said tollest haldjast küll lahti, kuid peagi jõudsid nad mingi suurema järve juurde, tegid endale palgist aluse ja istusid selle peale ja triivisid järvele. Mingi hetk aga kuulsid nad ahelate kõlinat, sosinat ja vee tilkumist ja varsti tuli vee alt välja halli naha ja mustade juustega tumehaldjas, kelle keep oli kaetud veriste käejälgedega ning kes kandis kaasas ahelaid, ta silme ette oli seotud verine side ning tema pilk oli külm ja jäätav. Põhimõtteliselt uppus kuribohi tegelane ära ja ta needis toda kimonos haldjat, kes pistis ka pea vee alt välja ja sellest sai Luthieni tegelane nii suure šoki, et ta kukkus vette, aga ära ei uppunud, ent siis helistas Triin ja ma lõpetasin mängu, otsustades, et Luthieni tegelase hing sai samuti neetud ning jäi sinna soosse. Tegelikult oli see suht hea impromäng, vähemalt minu arvates, arvestades seda, et plotti ega muud mul polnud ning ühe mängijaga (kuriboh) polnud ma kunagi varem koos mänginud. Aga tegelikult oli tore ja võiks veel teine kordki, eks ole? Sest D&D on hea? Ma mäletan, et kunagi ammu sai inimeste käest küsitud, kuidas nad mind ühe sõnaga iseloomustaksid. Sain kaheksateist iseloomustust, rohkem pole viitsinud ega jõudnud küsida. Olgu see nimekiri ka siin siis ära antud. Ma olen suht kindel, et vähemalt osad neist on naljaga pooleks. :P 1.) öö 2.) kahtlane 3.) nummi 4.) tuli 5.) musi 6.) emane 7.) kahtlane 8.) omapärane 9.) teravahambuline 10.) omapärane 11.) tupsu 12.) energiline 13.) raamatukoi 14.) peegel 15.) anime 16.) omapärane 17.) roostes vikerkaar 18.) energiline 5. on Aldarionilt, jah kullake, mina sind ka. :P Energiline... Mm mingil viisil ikka. Aga võib-olla on see ainult mask, mille taha ma end peidan, et te midagi aru ei saaks, kes ma tegelikult olen? Oletame, et ma olen jäämägi näiteks. Pisike osa minust on väljas, vee peal ja ülejäänud osa on vee all. Sinna vee alla pole keegi veel jõudnud minna, enamus inimesi on tutvunud ainult veepealse osaga. Tegelikult huvitaks mind ennastki, milline see jäämäe veealune osa on. Aga mulle meeldib õudselt Sillu blog. Ta kirjutab sellest, millest mina mõtlen. Hmm, ja see oleks eriti huvitav, kui mina kirjutaksin sellest, millest tema mõtleb. Aga ma ei usu seda. :P "Ma mõtlen, et tahan Saaremaale minna, merele ja muidu ka, aga ma armastan Tartut, Tartus on inimesed, minu maailm. Ema, miks sa aru ei saa, et praegu on minu aeg teha lollusi, valida oma mõtteid ja välimust. Ma ei taha olla nagu teised, ma ei tahagi jätta endast kena ja korraliku noore neiu muljet. Ma tahan lihtsalt joosta kiiresti, ma suudan kuhugi ka jõuda, kuid see pole praegu minu jaoks oluline, peaaegu mitte miski pole. Vaid inimesed ja see et mu tänane päev on sama pöörane ja üllatusi täis kui kõik mis olnud ja ees. Ma ei taha koolis läbi põruda ja ma luban, et ma ei teegi seda, aga ma ei saa ka midagi parata, et minu eesmärgiks pole rõõmsad ja rammusad matused. Mul on elu ja põhjust elada. Ja maailma lõpus on kohvik, seal saame kokku niikuinii ja siis võtame paar pudelit veini ja tsillime kuskile edasi.- mitte keegi ei tohi mulle öelda, et ma elan valesti, te võite mulle nõu anda, aga ma otsustan ise, ok?" See lõik on nii geniaalne, ma ei saa, Sillu, sa kirjutad megahästi ja just sellest, millest mina mõtlen! "Mul on teoreetiliselt kõik olemas, aga ma tunnen end nii tühja ja üksikuna, nagu mul polekski mitte midagi. Ma ei taha surra, aga ma ei taha elada ka. Üksindus on hirmutav, eriti siis kui su ümber on nii palju inimesi. Tahaks et keegi mind kuhugi kaugele ära viiks, ma ei tea kes või kuhu, tahan olla üksi, koos kellegagi, kellega ma saaks üksi olla. Pool minust on otsekui surnud, ta ütleb et mu elul ei ole mõtet, aga see on vale. Ma olen lihtsalt omadega põhjalikult kokku jooksnud. Ma vajan midagi, mingit muutust, paremuse poole. Mul lihtsalt ei ole enma mingeid eesmärke muidu. Ja ma elan kinnisideede nimel. Aga mul pole neid, praegu. Mul on mu vanematest kahju. Pange keegi mulle mõistus pähe. Või päästke mind lihtsalt ära. See oleks positiivne." "Ma ei saa aru, kuidas on v6imalikolla seesmiselt nii kokkuvarisenud ja samas edasi elada. Ma parem ei m6tle selle peale, ma ei taha jälle kokku vajuda nagu eile 6htul." Sillu, miks me sellised oleme? Kas see saab tõesti kõik ühel päeval läbi ja siis on maailma lõpus kohvik ja siis me võtame paar pudelit veini ja tšillime kuskile edasi? Ma tahaks tegelikult praegu täiega Tartusse minna, nii kahju, et ma vaheaja täiesti suvaliselt mööda lasin, mitte midagi mõttekat ei teinud ja ainult joonistasin ja lugesin ja kirjutasin ja sain mingite inimestega kokku. Aeg lendas liiga kiiresti mööda, homme on juba pühapäev ja mul ei ole kudumise proovilappi ega kampsuni lõiget, Ravell lööb mu maha, aga see on kõigest käsitöö, täiesti mõttetu tund, kus me õpime kasulikku ainult algklassides, sest kui ma üldse kunagi enda jaoks midagi käsitsi teen, siis ma õmblen, sest õmmeldud asju läheb rohkem vaja kui mingeid isekootud sokke ja mida iganes. Selline tunne, et vaheaeg on juba terve kuu kestnud ja nüüd taipan alles mina, et see käes on ja juba homme läbi saab, kuigi puhata tahaks veel ja veel, hommikuti on kohutavalt mõnus kell 10-11 ärgata ja õhtuti kaua joonistada ning kuulatada, kuidas terve korter on vait ja mingit lärmi pole kuulda, ma olen ainus, kes on ärkvel ja kuidas pliiats kahiseb paberil ja veab sinna jooni. Joonistamine on nii tore, ma armastan seda, inspiratsioon tuleb lihtsalt otse pliiatsilt paberile ja on seal, aitäh Luthien, see plaat, kus peal on Diablo II ja Sephirothi lood, see on nii mõnusalt inspireeriv ja tänu sellele just mu pildid tekivadki, need uuemad, horror stiilis, neid on nii tore joonistada ja mõelda, et ma panen kõik oma emotsioonid sinna sisse, sest ma tõesti usun, et kuskil kaugel on Eremoth ikkagi olemas, sellisena, nagu ma olen ta mõelnud, koos Eshreemeni ja El Rexuse ja Idapoolsete maade ja Centauriaga, ning et kuskil on Sampdoria, maa, kuhu lähevad inglid pärast surma, ning et tegelikult on olemas maagia ja ühel päeval on see tavaline elu komponent nagu bard kõrtsinurgas kaminale kõige lähemal asuval toolil? Ja et siis kuskil teises nurgas istuks üksik rändur, kelle hinge mitte keegi ei mõista ja kes ei suuda kunagi saavutada seda, mida ta tahab ja keda keegi ei tunne, sest ta ei soovi tuntust, ta otsib vaid inimest, kes teda täielikult mõistaks ning kellega ta saaks oma elu jätkata, tal on oma unistused, need on sügavad ja tundelised, kuid ta teab, et need ei saa kunagi teoks, sest ta on ise oma elu ära rikkunud kogu selle unistamisega ja nüüd otsib lihtsalt seda, mis elu mõte tegelikult olla võiks. Huu, mul on vist mingi grafomaania või midagi sellesarnast, ma lihtsalt ei suuda kirjutamist lõpetada.

8 comments:

Carolin said...

See oli midagi nii sügavamõttelist ja mõnes mõttes hirmutavat. Sa oled minust vanem ainult paar päeva, kuigi olen ma alati mõelnud, et sa oled mingi super energia, kes elab täpselt sellist elu, mida ma tahaks elada. Kuid kui seda blogi lugeda.. Siis tekib küsimus, et kuidas saab kellegil nii noorel olla sellised tunded, mõtted?

Siis tekib tahtmatult väike süngus ja mõte, et äkki läheb mul samuti.. Kuid siis tuleb meelde oma maailm ja taipad, et ega enda elu eriti parem pole.


Kõik inimesed kadestavad alati üksteiste probleeme. Kõik alati unistavad, kuidas nad haaravad teiste probleemid endale ja lahendavad need sõrmenipsuga, kuid kunagi ei ole kellegil tahtmist enda asju lahti arutada..
See on alati nii. Isegi, kui seda eitatakse.

Ma isegi ei tea, miks ma selle siia just kirjutasin : / :D

Dani said...

Kui ma oskaksin kirja panna selle, mis mu sees on...

Sa oled mu väike kalli tütreke ja kuus on tegelikult tumesinine.

Melian said...

Super energia? Ohwoah. Sa polegi esimene, kes seda ütleb. Mingi päikesekollane mullindus on jah mu sees ikka ja alati ning energiat jagub. Ma ei tea isegi, miks. See lihtsalt on nii. See on niimoodi sama selgelt ja kindlalt, kui et number üks on punane.
Elab täpselt sellist elu, nagu sina tahaksid elada? :D Haha. Ma naersin selle peale paraja kõhutäie. Tegelikult on minu elu elamise tehnika täielik hack-and-slash, mille peale vanemad inimesed pead vangutavad ja mille eest mind noomitakse. Aga ma lihtsalt leian, et see on õige, eks ole?!
Tunnete ja mõtete koha pealt - mina ei tea. Ma kirjutan täiesti lambist seda, mida need suured kummiku- ja sinilinnujumalad mulle saadavad. Kujuta ette, et ma olen pisike mikrofon ja mu käed on kõlarid. Kummiku- ja sinilinnujumalad räägivad mulle iga päev oma mõtteid ja mina lihtsalt blogistan need, aka suunan kõlaritesse. See on mingi kahtlane teooria, aga vahet pole.^^;;;

Sinul ei lähe kohe kindlasti samuti. :] Ma olen enda elu liiga kummikusse keeranud, ma olen suht kindel, et sina seda sama läbi elama ei pea. Ja tegelikult peaksime me ringi käima, päevalilled näpu otsas ja kõigile naeratama, sest meile meeldib enda elu ja me elame seda ikkagi õigesti ja kohe kindlasti paremini kui teised, eks ole? Kui me oma elu kummikusse keerame, siis me oleme selles ainuõiguslikult ise süüdi, sest keegi teine ju neid "halbu" otsuseid ei teinud. Ja kui elu läheb kenasti mööda redelit/raudteed edasi ja rongi/lifti ei tule, siis oleme ka meie ise ainult selles süüdi, sest kes käskis neid "häid" otsuseid teha. :]

Tahad mu probleeme lahendada? Tee seda terviseks. ^___^ Maksan pannkookides!

Melian said...

Dani - Aga pane see piltidesse kirja. :) Mina teen ka ju vahest nii.

Oeh, ja ma olen tüdinud inimestele seletamast, kui heleroheline kuus on. -_-;;

Deira said...

Kuus on must.

Melian said...

KUUS EI OLE MUST... >=O

Deira said...

hakkab olema. nutab ja on. ^^

Dani said...

Kuus on TUMESININE!
Võibolla lilla veel mingil määral.

Aga kohe kindlasti mitte roheline ega must.


Ja ma arvan, et ma ei tahagi alati väga teada, mis mu sees on. Sest seni kuni ma seda ei tea, võin ma vabalt uskuda, et seal on midagi toredat ja head. Aga kui ei ole? Meh. Ma olen mõneks ajaks juhe.