15 January 2007

I don't feel enough for you to cry

Eile sain Poognaga kokku. Teda on jõle huvitav stalkida/pokeida. XD Saime Viru keskuses kokku, viisin talle mangad tagasi ja siis läksime emotarvete/kööginugade osakonda ja imetlesime riive ning igasuguseid muid huvitavaid köögiriistu. Lõpuks vedasin ma ta sealt minema. Ta suitsetas seal kõrvaluste juures ja me rääkisime Paranoiast pisut ja üldse D&Dst ja siis läksime Megagame'i, Kala oli ka seal Warhammeri turniiri pärast. Poogen mängis pisut WoWi ja mina vaatasin pealt. Tulime ära ja hüppasime käsikäes läbi Viru keskuse. Meid jõllitati ikka väga kahtlaselt :P Siis läksime sinna Niguliste kõrvale uisutamisplatsile, kirjutasin hinnad üles. 20.-l on Vendementi kokkutulek... Me lähme uisutama. Pärast käisime tema töö juurest läbi, ta sai avanssi ning siis Hadesesse sööma. Seal peeti teda tüdrukuks XD Umbes pool seitse jõudsin koju. Kitty, kitty~ Täna oli uimane päev, aga ma tõesti üritan õppida. Eile õhtul õppisin kuskil poole kaheteistkümneni, sest ma ei suutnud lihtsalt enne reaalaineid teha, liiga üle viskasid ja selle asemel tulin arvutisse ja kirjutasin oma wannabe-raamatut edasi. Matemaatikat ei jõudnudki valmis, selle asemel panin kella kuueks äratuse ja jäin tuduma. Ärkasin hommikul kell kuus, kuid ma olin nii lahedat unenägu näinud, et magasin edasi, telefon käes. Veerand kaheksa tuli ema poolt äratus. Unenägu ise oli järgmine: toimus Curuniri korraldatud Elesgali larp. Oli hämar/pime ja enamus tegevust toimus maa all. Goblini tegelane oli neist kõige kahtlasem, ta oli mingi paranoidist psühhopaatlik maniakk, kellel oli suur vajadus kõiki lakkuda ja seetõttu pidime me tema eest põgenema. Dani ja Aka olid mingid underground tüübid ja kogu larpi ühiskond oli jaotatud kaheks - alamklass, kes pidi ainult maa all elama ja ülemklass, kes maa peal elas. Niisiis olid Aka ja Dani alamklassist. See maa-alune käikude ja tunnelite jada oli väga skeeri ja mina sinna minna ei julgenud. Ainult ukse pealt vaatasin sisse ja siis läksin tagasi. Seal unenäos aeti mind väga palju taga, üks tüüp mingis autos ja teine lihtsalt jooksis järele. Mina ei jaksanud eriti kaua eest ära joosta, sest mul olid aipid jalas ja siis ma lihtsalt viskasin end õhus selili ja hakkasin ujuma. Faking reaalne tundus, raisk. Siis ma põgenesin Curuniri ja teiste GM-ide juurde, jõin seal teed ja üritasin maha rahuneda. Creepy unenägu oli, kui tahate, seletage lahti või midagi. Siis läksin kooli, ei jäänudki hiljaks (woot), panin keemias kenasti tähele, tegin töö ära ja vahepeal üritasin oma matemaatikat teha. Matemaatika töö läks metsa muidugi, see valemite oma. Klassijuhata tund jäi taaskord ära (mis ma ütlesin!) ja tegelikult tuleks nüüd suure hirmuga hakata Prantsuse Revolutsiooni "Kolme Musketäri" lugemise kõrvalt õppima, sest nagunii tahab direktor lähiajal ringi jalutada oma suure rõõmusõnumiga, et ülekooliline test tuleb. Tegelikult see koolide kohta käiv artikkel, mille Deira oma blogis postitas, oli minu jaoks lõplik otsus sellele, et mina kümnendasse siia kooli ei jää. Kardetavasti ei tule Tartussekolimisest ka midagi välja, aga siis mõnda head Tallinna HUMANITAARkooli, anyone? Kuuldavasti pidi Tralayn mingis huvitavas Nõmme koolis käima, kus on humanitaarklass ja seal on 3 matemaatikat nädalas. See oleks tõeline paradiis *unistab* Ja meil on mandariine *rõõmus* Tegelikult olen ma jõle vapper tüdruk ikkagi.

No comments: