1 May 2007

Kui puudutad elu, tekib (imeilus?) surm!

Kui puudutad klaverit, tekib imeilus heli. Kui puudatad elu, tekib (imeilus?) surm. -Riion Elu ja surma teema oli täna minu jaoks püsiv. Nägin linnas ühte vanamemme, kes seisis autoderea ees, lihtsalt seisis. Kõik lasid talle signaali ja ta lihtsalt jõllitas neid vastu. Muidugi, see signaalitamine oli täna tavaline, olgu jumalad tänatud mu hiiglaslike kõrvaklappide eest, mis kõrvalise müra blokeerivad. Nii et enamuse ajast ma seda tuututamist ei kuulnud, ainult lugude vahepeal. Sellest vanamutist nii palju, et mõni suvaline autojuht oleks võinud ta ju lihtsalt alla ajada. Kui puudutad elu, tekib (imeilus?) surm. Hunnik verd, erinevaid siseorganeid ja ajuollust vedeleb tänaval ning selle kõige kõrval vana naise tumebeežis mantlis sodikssõidetud laip. Kaisa juures sai räägitud elu mõttest. Te ju kõik teate neid kes-sa-eelmises-elus-olid värke, mis ütlevad, mis aastal sa umbes elasid, kellena töötasid, mis on su praeguse elu ülesanne... jne. Mina olin väidetavalt matemaatik või taimeravi tundja, elasin Filipiinidel, keegi ei mõistnud mind ja ma elasin umbes 800. aasta paiku. Käesoleva elu ülesanne on uurida hinge ja mateeria vahelist sidet. Mis teil olid? Rääkisin talle sellest, et mul on elu ülesanne veel täitmata. Pealegi ei suudaks ma siit veel ära minna, liiga palju asju jääks pooleli. Ma kardan nüüd millegipärast surma. Varem ei kartnud. Nüüd ma ei suuda enam ette kujutada, et ma olen kaheksakümneaastane ja mõtlen surmale ning ootan seda päevast päeva. Lihtsalt sellepärast ei suuda minna, sest siin maailmas on inimesed, kellest ma hoolin ja kes mind igatsema jääksid. Nad on tekkinud viimase kahe aasta jooksul. Kui puudutad elu, tekib (imeilus?) surm.

4 comments:

Teh_Dude said...

Heh!Sul wähemalt oli eelmine elu.Mul seda ei olnud.Ma olen "wärske" hing.Surma ple mõtet karta,kuna surm on sõber...surm ei võta sult kedagi ära,keda igatsed.Seda teeb keski teine.(sellest pikemalt kunagi hiljem)

Efka said...

Surm on lahe. :p
Ta sõidab motikaga ja mängib bassi.

Deira said...

Raamatus "Oscar et la dame Rose" on üks väga ilus lause, mille lausub 10-aastane leukeemiat põdev poiss, kellel on jäänud elada umbes 10 päeva. See lause on selline.

"Il n'y a pas de solution pour la vie sinon vivre."

Eesti keeles siis "Elule ei olegi muud lahendust peale elamise."

Pani mind mõtlema, kui ma seda esimesr korda lugesin. Ja siiamaani mõtlen ma selle peale. Ja elan.

Sellele sobiks otsa veel üks tsitaat filmist "The Skeleton Key":

"You think too much about the time you have left. You don't spend it living."

Mel, surma pole vaja karta. Ta tuleb täpselt siis, kui on õige aeg, mitte sekunditki varem ega hiljem. Katsu elada nii, et sinu lahkudes poleks inimestel mitte kahju sellest, et sind enam nende kõrval ei ole, vaid et nad oleksid hoopis rõõmsad selle üle, et neil olemas oled olnud.

(Minul ei tule see veel väga hästi välja, aga ma püüan.)

:)

mants said...

ole mureta. Sa veel nii noor et enamus keda sa tunned ja armastad jõuavad enne ära surra kui järg ükskord sinuni jõuab.