4 October 2008

Kuulsuse narr?

Põhjus, miks ma täna siia kirjutan, on see, et mulle on see nn. "kuulsus" hakanud närvidele käima. Just deviantArtis. Viimasel ajal on tohutult tekkinud selliseid watchereid, kes huilgavad, kui ma midagi üles panen, olgu see siis nii halvasti ja kiiruga tehtud kui tahes. Ma olen jälginud neid "suuri ja kuulsaid", kui ma veel ise alles alustasin, ja ma naersin selliste inimeste üle, kes pidasid neid "suuri" jäägitult oma iidoliteks. Ma ei tea.. sellest on võib-olla tekkinud ka pidev tahtmine midagi originaalset luua. Mul läheb iga pildi loomise peale järjest kauem aega ja vahel võin ma inspiratsiooni otsida kauem kui nädal aega. Ma vaatan seda tohutut hunnikut fotosid, mis mul stocki kaustades on, kuid mis mõte sel kõigel on? Seda kõike on juba nähtud ja varem loodud. Ma looksin lihtsalt kellegi töö identse koopia. Sellest ei ole kaua aega möödas, kui ma alustasin. 3. august 2007. Ma olin siis nii nuub. Keskmiselt läks ühe pildi peale 2-3 erinevad fotot, kui sedagi. "I'm not very good at manips yet, but that's a thing I want to learn. Go, Photoshop." Ja mis siis nüüd on saanud? Olen ma endas tõesti arendanud ja leidnud selle, mida ma rohkem kui aasta aega tagasi otsisin? Mu parimad ja kõige populaarsemad tööd on koondatud deviantArti portfoliosse. Kui ma selle lehe avan, täidab mind rõõm täitunud unistustest. Need on pildid, mis on tulnud välja just nii, nagu ma neid näha soovisin, või vähemalt enamus neist. Peamiselt domineerivad sinised toonid. Ikka veel on mingi melanhoolia segane maik juures. Olgugi, et ma kuulen iga päev, kuidas inimesed on mu töödesse armunud, kõik on imeilus, kaunis, originaalne (okei, seda kuuleb natuke harvemini), väga tume ja müstiline, fantastiline, imeline, huvitav, oivaline, imeilus atmosfäär, ülimalt sürreaalne, tõeline meistriteos jne, ei tunne ma end nende sõnade keskel ise üldse hästi. Kust nad on tulnud? Kust nad on pärit? Ma vaatan nende töid, kes on mu kunagised (ja harvematel juhtudel ka praegused) eeskujud. Ma olen pigem üritanud järgida nende stiili kui pildi kompositsiooni ja seetõttu ei saa mind kellegagi neist võrrelda, mis on vähemalt minu meelest hea omadus. Ma ei tahaks teha samu asju, mis Princess-of-Shadows (tõeline draama-gooti-hoor). Kunagi ma fännasin teda väga. Samas olid tal varem ka päris head manipid, sest ta oskas veel dark arti hästi teha. Siis tuli tal selline sinine gooti periood, kus ta toppis lihtsalt kõike oma piltidele sisse ja arvas, et see on hästi huvitav. Nüüd on tal mingi sürrealistlik kiiks küljes. Mis aga mind häirib nende fotomanipulatsiooni "kuulsuste" juures on see, et nad võõranduvad kuidagi täiesti sellest... kommuunist. Ei ole enam sõbralikke tundeid, on vaid reserveeritud armastus ja ilu, ilu, põgenev ilu. Ma ei taha selliseks muutuda.

2 comments:

Ashi said...

Kõiki (oma fänne vms, praegusel juhul) ei saagi tunda. Seda on mõttetu loota/küsida/tahta.

Ja mis mõte sellel kõigel on? Eks igal inimesel on kunsti tegemiseks omad põhjused. Imo on kõige mõttekam teha kunsti või siis noh, ükskõik mida just sellepärast, et see on lõbus. Meeldiv, või kui väga labaselt väljenduda, siis srsly phun.
Kui sul vahepeal inspi pole, siis pole ju vaja seda paaniliselt otsida. Imo ei saagi inspiratsiooni OTSIDA, ta tuleb vahepeal ise külla. Ja siis on lahe.

Hmm, ja kui sulle tundub, et su tööd pole nii originaalsed, kui sulle meeldiks, siis imo on see lihtsalt märk sellest, et fotomanipulatsioon pole täiesti sinu jaoks, ehk? Äkki sa peaksid midagi huvitavamat ja ekstreemsemat proovima, alustuseks võta äkki hiire asemel lihtsalt pliiats? .__. Sest ausalt, arvutiga EI SAA nii isikupäraseid asju luua kui oma käega. Srsly, ma ei pane siin niisama tarka, aga on ju nii.

Selle koha pealt, et miks sa komplimentidest rõõmu ei tunne, ei oska kommenteerida. : D I always thought you were an attention whore, so this is surprising. <3 8D

Sorri pika targutamise pärast. <33

Melian said...

I am an attention whore :D Aga nagu tõesti, kui iga päev kuuled "this is so beautiful" mitmelt inimeselt, siis... >__> it gets boring. Selliseid sisukaid kommentaare kohtab harva. Näiteks Acrelt sain hiljuti ühe. Jumala sillas olin.

No ma joonistan ka, aga kurat, ma teritasin endale VILLI sõrme ja siis mu kaks pliiatsit (üks on eesti k. õpetajalt rotitud) on mingi paari cm pikkuseks kulunud >__> sest mu teritaja sööb pliiatseid!

Ja arvutiga saab tegelikult tema sama isikupäraseid asju kui pärispliiatsiga. Kui tavalisest digimaalist rääkida.