8 December 2008

Minapilt.

Mõnikord ma tahaks surra, nii väga ära surra, hästi kaugele ja hästi väikeseks. Ma vihkan ja kardan neid kõiki ja nüüd veel see sitt, mis täna kaela langes. Te ütlete küll, et nad on nõmedad ja neid ei tasuks arvesse võtta, aga see ei ole päris see, kui sind on 9 aastat järjest mõnitatud ja kiusatud nii, et see lõpuks noorsoopolitseisse välja läheb ning iga päev koolis on nagu põrgu. Ma kardan uute inimestega suhtlemist, sest nad ei mõtle nagu mina. Ma ei julge nendega rääkida. Ma tahaksin lihtsalt nende ees maa alla tuhaks vajuda, nii väga tahaksin, aga mitte keegi ei ole nõus mind aitama. Depressioon tirib jätkuvalt sügavamale ja neid inimesi jääb iga päevaga järjest vähemaks, kes mind veel siin edasi hoiavad. Ma mõtlen neid ise iga päevaga järjest vähemaks, kuni lõpuks ei ole kedagi järel. Siis on juba lihtsam.

1 comment:

Meryle said...

Kes nad on?

Ja kas sa tahaksid äkki ükspäev minu poole tulla? Näiteks nädalavahetusel. Siis ma teeksin sokolaadikooki ja masendunuid oleks juba kaks...