31 December 2009

Ma usun jällegi, Kass.

30 December 2009

Kill.



I cannot wake up in the morning
Without you on my mind
So you're gone and I'm haunted
And I bet you are just fine
Did I make it that
Easy to walk right in and out
Of my life?

29 December 2009

I had a dream

Omamoodi tunne, et oled täiesti väärtusetu nagu kõnts ilma ühegi eesmärgita, tühjad mõtted pead täitmas nagu sihitult lendavad valged linnud. Nagu mahajäetud, asustamata maa, kus kunagi elasid inimesed ning nüüd on jäetud hävingule tallata. Õõnes tunne & hirm öö ees - siis läheb alati kõik hullemaks, väga palju hullemaks. Ta ütles, et halvim aeg on kella kolme paiku hommikul, siis on hinges täiesti vaikne ja tumesinine ning absoluutselt kõik mahub südamesse sisse ennast laiali laotama nagu nähtamatud käed kataksid laudu valgete laudlinade ja hõbedast söögiriistadega. Uskumatu, et nii paljusid asju võivad ühed tühised sõnad muuta ning suunata otsuseid nagu tuul pilvi ja lükata ümber kõike, isegi seda, mille raskus endale vastu käib, nagu põrm ja tuhk on nad ühel hetkel mulla peal maas ja voolavad aja ning unustusega minema. Sa istusid minu kõrval inimtühjas rongis, mis sõitis eikuhugi, hääletult, aknaklaasid aurused ja täis joonistatud hallikaid kurblikke nägusid. Rongijuhti ei olnud, hommikuses udus oli ta kõigil meelest läinud ja sa istusid endiselt mu kõrval aga täiesti teises vagunis ja täiesti teises rongis sõitmas täiesti teise linna teise jaama



Ma näen ilmselgelt liiga palju und.


Fear not...

21 päeva




mitte kunagi enam, palun

*


Silent wishes

Senimaani on vaheaeg möödunud hästi. N saabus laupäeval ning veetsime aega ülejäänud foorumlastega, kes minu juures lõbusalt makarone ja kooki sõid ning hiljem käisime kõik koos katusel jalutamas. Kingitused, mida ma see aasta üldse ei oodanud, üllatasid väga palju ning meeldivalt (sh eriti Anna, tänu kellele on mul nüüd kõlarid ja muusika tundub palju kuulatavam kui varem) ning sai nähtud inimesi, kellega kooliväliselt eriti ei suhtlegi.

Pühapäeva õhtul käisime Nekoga kinke ostmas ja pärast läksime edasi Kadriorgu, lükkasime teineteist lume sisse (hmm, ta sai sellega muidugi palju paremini hakkama kui mina) ja külastasime lõpuks Zelorit, kellega me paar tundi teed jõime, vahvleid sõime ja niisama rääkisime. Sai talle pisut räägitud ka horror-steampunki projektist ning vähemalt esmapilgul tundus talle idee isegi meeldivat. Idee teostub tõenäoliselt millalgi suve alguses.

Lasin endale hennamaalingu teha. Mul on nüüd selja peal draakon. Pilt tuleb kunagi, kui ma viitsin oma digika üles otsida. Sellega seoses tuleb mulle meelde tänane uni, kus minu juures oli mingi istumine, aga ma läksin teise tuppa ja hakkasin meigiga jändama ning tegin endale sellise full-face maalingu, et ma nägin välja täpselt nagu na'vi (need Avatari inimesed) ja see nägi väga äge välja, aga mu kaamera akud olid tühjad ja pildi tegemine seega pisut keeruline...




See on mul praegu selja peal, ainult et hennavärvi.

A hakkas eile msnis rääkima, see oli armas.

Ning mu uusaastalubadus saab tõeks, see on juba enam kui kindel.

Ahjaa - lasin endale kaarte panna, ennustus kõlab täpselt nii halvasti, kui ma ootasin. :D

25 December 2009

When fire and water embrace

Vesi lämmatab tule, summutab täiesti, ühel hetkel ei jää isegi suitsu enam nõrgalt immitsema. Seeläbi kaotab tuli kogu oma näo ja olemuse. Vesi uhub minema ka kõik viimased söed, ta leiab alati oma tee läbi takistuste, mitte miski ei suuda teda peatada, alati läheb ta edasi omamoodi, teistest hoolimata. Ja samamoodi, nagu ta teeb endale teed läbi mulla, on tal halastamatu võim tule üle, matab ta leegid lainetesse, vaikne on uppuja hääbunud karje ning ühel hetkel suleb ta silmad ja läbi virvendava pinna ei paistagi enam valgust.

Mis must alles jääb?
Kui näotuks ma muutun?
Mis saab kõigest sellest, millesse ma usun?

22 December 2009

The dark turned to us




i promise, it will change, before i drown
in the deep deep sea of hate





when i woke up
the kids were being quiet
i knew it was a dream right away
i called the limousine company



softly, softly
i miss your tender voice



style
style
style?
style



and the history books forgot about us



i hear in my mind all of this music
when it breaks my heart
no thank you no thank you



21 December 2009

White and green

Mul on üks sõber, kes on mind tohutult palju muutnud. Eriti viimasel ajal. Tänu temale olen ma kinnisem, külmem ja kalkuleerivam. Ta ise ju tahtis osati, et ma selliseks muutuksin ja mingil määral on see ka kätte jõudnud. Eriti temaga suheldes. Huvitav, kas ta on ise märganud? Viimasel ajal tundub ta aina enam ja enam eemale tõmbuvat, olgu selleks siis mis vabandus tahes ning ühel hetkel ma lihtsalt ei taha enam seda inimest uskuda. Kuigi ma usaldan alati lõpuni. Usaldus tundub üldse olevat asi, mis kõige rohkem haiget teeb, sest see on nagu reetmine, kui pärast lõpus tõe teada saad. Ma ei tahaks öelda, et ma tunnen inimesi nii läbi ja lõhki, igaüks on erineva mõtlemis- ja käitumisviisiga, aga kohati kattuvad jooned liiga tihedalt ja see teeb murelikuks.

Mõnikord on võimalik lausa füüsiliselt tajuda, kuidas inimesed meist kaugenevad. Nagu kaovad silmapiirilt. Eriti, kui nad elavad piisavalt kaugel, et neid mitte iga päev näha. Äkki oleks nagu tekkinud mingi must auk, tühjus, midagi oleks nagu puudu, nagu polekski aastaid teineteist teadnud ja usaldanud.

Vahepeal ma ei tea üldse, mida sinuga peale hakata


Teinekord oleks ju palju lihtsam mask ette tõmmata, nii et sa ei saaks midagi aru, mis minuga toimub

*

(jah, tegin top hati endale)

Dead gardens


Ehk siis "Eclipse" ei taha ikka üldse areneda...

18 December 2009

Shackled to a memory

Pole vist midagi maguskibedamat sellest, kui professionaalne viiulimängija vaatab õnnetu näoga su kätt ja ohkab: "Sinus on viiuldaja käsi kaduma läinud..."

Kuid seda enam innustab see mind veel rohkem õppima ning isegi, kui minust ei saa professionaalset viiuldajat, ei välista see seda, et mul on kunagi tore seltskond, kellega koos muusikat teha.

Lugesin mingit suvalist blogi väikesest tšehhi poisist, kes õpib juba kolmandast eluaastast Suzuki meetodi järgi viiulit mängima. Kõlab natuke õõvastavalt, sest see tädi kirjutab eriti suure vaimustusega, aga vanemaid postitusi lugedes tundub laps asjaga täitsa rahul olevat. Ma arvan, et ka minu lastest saavad muusikud, aga kindlasti sellised, kes mängivad oma vabast tahtest, mitte nii, nagu aasia perekondades, kus viiulit on üheksa tundi päevas ja mänguaega null.

Käisime täna meie alumise naabri juures, tegu on Sibeliuse akadeemia viiuliõpetajaga, kes rääkis meile esiteks tohutult klatši Anu Tali kohta (pidavat kohutav dirigent olema), oma tütrest ja tolle kummalisest viiulist, veel viiulitest ning kunstist ka. Kokkuvõttes tundub mulle, et enamustel viiuldajatel on pulk tagumikus kogu selle jäikuse ja ülbusega. See oli praegu rohkem viide tollele "imearmsale" muusikapoe töötajale, kes mulle ja Emiliale tollimaksudest mölises, meie naaber on õnneks kõvasti normaalsem, aga sarnasusi on märgata. Otseselt ta midagi ei öelnud, aga imelik tunne jäi ikka sisse.

On the other news, ma saan homme uue poogna.

Naaber oli muide mu viiulist vaimustuses, mängis seda lõbusasti ja tegi väga kena ja puhast häält. Ehk siis, täna oli ka mu esimene viiulitund. Postituse esimeses lauses lausutud sõnad ei taha kohe kuidagi meelest ära minna... Kohe kipub lausa mõtlema, et oleks ju võinud teisiti minna, kui ema oleks mind väiksena pannud viiulit mängima, aga paraku ei uskunud ta mu musikaalsetesse annetesse ning tundub, et alles nüüd, kui naabritädi talle nina alla hõõrub, et anne on kaduma lastud, tuleb talle pähe asi tõsiselt käsile võtta.

Vähemalt sedagi.

Ma ei jaksa enam. Lagritsat tahaks. Iiri kultuuri essee ei valmi kohe kindlasti ilma lagritsata. Aarrgghh.

16 December 2009

My ordinary days

Natuke tavalist juttu ka: mu läpaka klaviatuuri osad tähed ütlesid täiesti lõplikult üles. Ei Emilia, David ega Martin suutnud neid ära parandada ning katki on nad siiani, meie ühistest jõupingutustest hoolimata. Hakkasin juba ülejäänud perekonnalt uue klaviatuuri ostmiseks raha koguma, kui helistas ema ning kuna ta mees juhtus meie kõnet pealt kuulama, teatas sir Wundermensch, et tal on juhtumisi kapi otsas mõned klaviatuurid üle. Tänu temale ongi mul nüüd uus ja ilus must klaviatuur, mis lausa kutsub kirjutama. : o

Siiski on mul uut klaviatuuri läpakale vaja ning ootan kõiki ideid ja hinnapakkumisi Enduro S95PD klaviatuuri jaoks.

Hea meel on, et lõpuks ometi vaheaeg hakkab, saab GEOd lugeda, Twilighti seeriale lõpu peale teha, kohustuslikku kirjandust lugeda (viimaks ometi oleme Eestist välja jõudnud maailmakirjanduseni!) ning koos N-ga kuuma kakaod juua, youtube'ist naljakaid ja tobedaid videosid vaadata ning poole päevani magada. Nurr.

*ronib tagasi mandariinide keskele jõulukinke tegema*

15 December 2009

sir Katrin, kui teil õnnestub lugeda alljärgnevat teksti, siis pean teile hirmuga teatama, et minu kirjutuslauale on maandunud pakk iidseid draakoneid. Nad väidavad ennast olevat "Grey Warden", üks viimaseid legendaarse valvurite ordu seast. Lisaks sellele mainisid nad midagi ühe teatud iidse vaenlase tagasitulekust ning sellest, et kuningriigis on parajasti käsil tsiviilsõda ning et just sina, sir Katrin, oled saatusest valitud, et ühendada purustatud maad ja viimaks ometi see vastik peadeemon ükskord maha lüüa!

Forget not

http://www.myspace.com/sleepstringsband - ikka veel toob naerupisarad silma, kui seda lollakat lindistamist meenutan ja Terry kähisevat häält kuulan. Kui ma kunagi päris oma bändi teen, siis ühe laulu pühendan küll Sleepstringsile. :)



Ne Obliviscaris jammimas! :D Täiega ägedad tüübid on.

Ahjaa, N, kui sa seda loed, siis mul on sulle viimaks ometi jõulukink olemas! Aega läks, aga asja sai. Ma olen täiesti kindel, et see meeldib sulle. :)

14 December 2009

Pour ne pas oublier tes yeux...

Täna tuli mulle meelde see, kuidas me jalutasime N-ga Pärnu rannas ja sügis oli süsimust ja külm. Kõik puud olid raagus ja terve linn oli täis surnud puude alleesid. Väljas oli pime, aga me läksime jalutama. Meri oli ronkmusta silmapiiriga ühte sulanud ja kui linnatuledele selg pöörata, võis ees näha ainult tumedat tühjust, mis endasse kutsus mere vaikse sahiseva lainetusega. Mäletad, ma jooksin nagu hullumeelne nende lainete poole, valmis pimedusega üheks saama, et kõik jäiseks muutuks ja igaveseks ära kaoks, kuni äkitselt teraskülm ja reeturlik vesi liiga vara mu kingade vahelt sisse voolas ja mind eemale hüppama pani, tagasi nende tuhmkollaste laternate poole, meenutamaks sooja kodu, mis siiski veel ootas......

Samamoodi on mul läinud ka hiljuti - ootad ja loodad kõige paremat, jooksed peaaegu kinnisilmi lõpu poole, kuni ühel hetkel jää su kandu puudutab, tuletab meelde uppumist ja külma.

Nädalavahetus oli armas, eriti selle lõpp. N üle on ka hea meel, sest ta sai eksami B, ilma selleks midagi tegemata. :)

...je t'embrasse sur les lèvres

13 December 2009

Suva sest elektriviiulist, ma võtaks ühe otsa lennukipileti


appi kas selline koht on tõesti olemas?
ma nii tahaks seda soojust praegu.
merd ja loodust ja päikest ja imelikke loomi ning linde.
ma luban, et ma ei jääks vähemalt 10 aastaks haigeks, kui ma kunagi sealt tagasi tulen.
quito, montañita, isla de la plata, galapagos, tortuga = ♥

Ora pro nobis (pray for us)


9 December 2009

Kell on 6 kolmapäeva hommikul...

Melian ☂ says:
*normaalsed inimesed treivad sellisel kellaajal oma lapsi valmis või põõnavad hambad laiali :D
David on superstaar says:
*tudengid õpivad sellisel ajal matemaatikat :D

7 December 2009

Pulss, rütm, sagedus

Anna andeks selle eest, mis eile oli - ma ei mõelnud seda, kindlasti mitte. Kõik need emotsioonid mu sees on vahel nii üle pea, et enam isegi miskit aru ei saa ja tahaks lihtsalt ära joosta ja karjuda ning mängida koledat muusikat, mis mu sisemuse tuliseks lööb, kuni lõpuks kõik plahvatab ja siis saabub vaikus, kauaigatsetud vaikus, mis viimasedki ärritusekübemed tuulega minema viib.
Tahaks endalegi seda surmavaikust hinge, mis kõik muu summutab ja jälle rahus olla laseb.


A whole era in a bottle

Sa ei kuule, sa ei tahagi kuulda.



 aeg

6 December 2009

H. says:
*ainus koht kus ma martiniga kokku puutun, ongi farmville
*ma riisun tema lehti ja ta väetab minu kõrvitsaid.

With your back on the wall, you've got one place to fall.


Omamoodi kummaline, kuidas ma nii selgelt ja täpselt mäletan selle pildiga seonduvaid emotsioone ja ometigi ei kirjutanud ma sellest tookord sõnakestki. Kogu see pragunemine, väljapurskamine, tühjus - nad on siiamaani mu tunnetesse augu jätnud. Kõik on kuidagi nii poolik. Emotsioonid, mida ma kunagi ülimalt kõrgelt hindasin, on nüüd kuhugi tahaplaanile vajunud. Lihtsalt töö, voolavad sõnad, veel tööd, veel mõned tuimad sõnad. Ma nagu ei väärtustaks enam ennast, kõik tundub lihtsalt nii tavaline ja ainus tunne, mis veel jäänud, on meeletu ärritus, mis tekib siis, kui ma tavapärasel viisil mõne asjaga enam hakkama ei saa.
Ma tean, et see on veel kuskil südame sees peidus ja hoolikalt ära varjatud, ma olen nagu mündi kaks poolt: üks tahab haiget saada ja olla haavatav, teine jälle kivikõva ja tundetu nagu silmaklappidega buldooser.

4 December 2009

D&D

DM: "You are scrolling you're favorite internet forum one day, when you see someone say: "asshole" to you."
P1: "I roll to cast "STFU n00b"
DM: "OK, you roll. You fail. He laughs at your comment."
P1: "Damn, can I make a saving "lol"?



.

2 December 2009

(remember that saturday when i sat there, waiting for you, hope in my hollow heart)


Give me attention
I need it now
Too much distance
To measure it out, out loud.


1 December 2009

28 November 2009

Murder, nothing and everything



Ma ei taha seda tunnistada, aga ma taban end vahepeal mõtlemas, kas see üldse tähendab sulle midagi? Mida mina usun ja loodan ja eeldan ning see, mida sina oma müstilises südames kasvatad, jääb vist igavesti saladuseks nagu see, kuidas mu mp3 aeg-ajalt teatud lugusid kiiremaks ja aeglasemaks muudab, ilma, et ma mingeid seadeid näpiksin.

- - -

Ma tahan nii paljudes asjades hea olla - ma tahan osata viiulit mängida ja joonistada ja maalida ja laulda ja tantsida ja kirjutada ning kõneleda
Seejärel tahaks ma veel filmi teha ja õppida klaverit ja tšellot ja kitarri mängima
Siis võiks mul olla oma bänd ja me sõidaks igale poole ja muusika oleks mu elu
Siis olen ma mõelnud, et ma võiks osata bioloogiat ja keemiat väga hästi ja saada neuroloogiks
Pärast seda tahaks ma kõik oma jutud ära lõpetada ja tõesti kunagi raamatu välja anda
Seejärel õpiks ma ära hispaania ja itaalia ja soome ja norra keele
Ning sõidaks Jaapanisse ja teeks silmad lahti ja hingaks sisse kirsiõite lõhna
Ning kasutaks suvel Norras ringi liikumiseks ainult hääletamist ja kuulaks mägedes iseenda hääle kaja
Ning Pariisis vaataks Eiffeli torni ja istuks kohvikutes ning kõneleks inimestega päris prantsuse keeles ja jalutaks Suurtel Bulvaritel ning naudiks soojatoonilist sügist
Ning lume eest põgeneks ära teisele poole maakera
Ma tahaks olla iseseisev ja kõike omatahtsi teha sõltumata teistest ja nõnda ka otsustada
Ja viimaks jõuaks koju tagasi ja võtaks Su soojadest kätest kinni ja suudleks Sind suule ning Sa

27 November 2009

Team Jacob

Lugesin jälle vanu päevikuid. Erinevalt eelmisest korrast hakkasin ma südamest naerma seda piinarikast teismelise kurbust lugedes (stiilis "agh Vinzu on nii nõme, ta on nii tr00 kogu aeg :S") ja võrreldes seda enda hiljutiste sissekannetega, sellele lisaks veel lugeda vanu msn'i chatloge ja tulemuseks on ülimalt nostalgiline öö, kus ma kirjutan osadele, tookord maailmatähtsatele küsimustele aastaid hiljem vastuseid ("huvitav, milline ma oleks siis, kui [...]" - "yeah, dear girl, i know the answer today...") ja joonin osasid ridu alla.

...Issand, mul on ühes igivanas to-do-listis kirjas "Stiina tagasi viia", jah, Helen, see on just seesama Stiina, mida sa väga hästi tead, see on ikka veel minu käes, ma pole seda aastaid Keskraamatukogule tagastanud.

Ahjaa, seal on ka kirjas "osta valge Magicu pakk", Neko, kas sa approve'id või mitte? :D

- - -

Tundub, et siin korteris (vale oleks öelda perekonnas) hakkavad ka asjad kontrolli alla saama. Inimesed lepivad üksteisega, emaga on aeg-ajalt isegi täitsa fun, kui me kerge sarkasmiga üksteist narrime ning ma tutvustasin talle täna kõiki oma meessoost sõpru, kellel ta võiks vähemalt nägupidi vahet teha. Pisut kehv asi on muidugi see, et enamus neist on väga pikad ja väga kõhnad (Neko, Martin, Kaarel) ja David on ainuke, kes talle vist tegelikult meelde jäi.

- - -

Ma tahan, et keegi kirjutaks mulle Orkutisse testimoniali, midagi sellist, mida ma loeks ja naeraks kogu südamest ning meenutaks ja see tooks nii palju toredaid mälestusi meelde.

- - -

Lugesin "New Moon'i" läbi, see suckib ikka veel ja ma olen team Jacob, sest Jacobil on vähemalt iseloom ning ta on reaalne ja ei ole 109-aastane probleemidega neitsi (rõhk vanusel siiski) ning ta ei ole nii kuradima perfektne nagu Ets. Lõpp suckis eriti, ma ei saanud mitte midagi aru, gäng tuli italjaanode juurest tagasi, mingi hetk oli Beltzil ja Etsil räigelt diip vestlus, mille point oli see, et Beltz ei näinudki und ja et Ets on väga fail tracker... ja siis otsustas Jaak Beltzi mootorratta nende maja juurde parkida, et tšikile pisut tünga teha (nojah, oli halb nali) ja err,selle mootorratta jama juures saigi raamat otsa?!

Sellele järgnes liiga pikk peatükk exclusive preview'd "Eclipse'ist", mille põhimõte oli see, et Ets ja Beltz ei saanudki iga hilisõhtut koos veeta, vaid Ets pidi korraliku noormehe kombel 9.30 koju minema (aga see ei takistanud tal öösel Beltzi magamistuppa akna kaudu sisenemist) ja Jaak kirjutas pika kirja, millest ta enamuse maha tõmbas ja kirjutas vaid lõppu, et sry Beltz, aga meie vahel ei tule midagi välja, sest sa tõmbad vampiiridega ringi, aga mina olen hundu. Sorz.

Ma ei oota kolmandat raamatut just erilise põnevusega, aga ma loen selle siiski läbi.

- - -


fucking seagripp, unerütm on jälle sassis, magama kell kolm öösel, üles alles millalgi 12 paiku



25 November 2009

Trust issues

Ma pole vist varem kunagi nii suurt kogust puuvilju ära söönud kui praegu selle haiguse ajal. Ma tahaks osati oma kiire paranemise nende süüks lükata, sest ma ei suuda ikka veel tõsiselt võtta seda ühte 500 mg-st paratsetamoolitabletti, mis mõne minutiga mu 38-kraadise palavikku 36-le tõmbas ning sealt pole see edasi liikunud juba paar päeva. I win, seagripp, I win.

Uskumatu, et kui ma homme üles ärkan, on juba neljapäev.
Ajataju on kodus istudes täiesti ära kadunud.

Loen Twilighti-saaga teist raamatut "New Moon", mis imeb lurinal. Isegi esimene raamat oli põnevam, seal vähemalt toimus midagi (monotoonne "Oh Edward! I love you so much!!!" - "No Bella plz I'm dangerous : (((" - "STFU Edward, I r an unique snowflake >: | I can't live without u!!!" - "Kay!! O__O Umh... U r my lief nao!!"), aga teises raamatus lällab Beltz lihtsalt team Jacobi seltsis ringi, üritab end aeg-ajalt ära tappa (whyy, whyy do you fail at everything? even at killing yourself?) ja kuuleb hallukaid Etsist, kes mõneks ajaks ms. Swanist puhkuse võttis.

Mingi hetk sajab äkitselt Alice sisse ja toob natuke äktšionit sisse, nad jõuavad Itaaliasse, kus kogu tegevus võtab väga danbrowniliku pöörde (ekstreemne situatsioon, mäng aja peale, vanad keskaegsed linnad, müstika, Itaalia, kristlik kirik, paganlikud traditsioonid jne), kui Ets otsustab end dramaatiliselt paljastada ja üleni sätendavana avalikkusele näidata, kellalöögid, Beltz jookseb (jälle danbrownilik: ooh, ta teadis, et ta oli hiljaks jäänud!) ja jõuab ikkagi Eltsi juurde ning just sel hetkel vajuski kõik ära. No mis mõttes?!

Ma sain nii pahaseks, et viskasin (mõttes oleks visanud, tegelikult panin viisakalt ära, sest see pole minu raamat) "Noorkuu" ingliskeelse eksemplari eemale ning panin Simsis Edward Culleni põlema.

Ma oleks ikka ette kujutanud sellist Dan Browni tüüpi täisvärki, kus Ets tormabki üleni pixiedustiga kaetult sinna väljakule ning rahvas oleks nagu WOAH :O SPARKLY H00MAN, WHERE DO U BUY UR GLITTER, ja siis Beltz jookseks sinna ja lööks Etsi pikali ning siis tuleksid pahad Volturid, hakkaksid neid taga ajama, ülejäänud Cullenid on ka kuskil linnas, jooksevad erinevaid kirikuid ja pühakohti läbi, mis on ilmselgelt paganlikud ja Jeesuse verega üle pestud ning seejärel on hull fight heade ja pahade vahel, kus halb Volturi ütleb midagi eriti diipi, mille peale Vatikan südamerabanduse saab, ning saab kuuli, või siis torkab Ets ta rapiiriga läbi ning lõpus teevad Ets ja Beltz hotellitoas nikku.
Nagu Dan Browni raamatutes ikka kombeks.





Mul on ilmselgelt kodus liiga igav.

23 November 2009

Appi kui halb mul olla on.
Täna õhtul lihtsalt hakkas, igalt poolt valutab, pea käib ringi ja nii uimane on.
Hello swine flu

Forgotten


Ma ei taha unustada,



Aga ma avastasin täna,
et ma ei mäleta enam Heleni häält



Valgus kaob.

21 November 2009

Today, I was walking around campus and I passed by a huge pile of leaves. All of a sudden, a guy's head popped out of the pile and he screamed "SO MUCH HAPPINESS!!" I love college. MLIA.

20 November 2009

Bussimuusika

S: Mu buss kriuksub täiega.
N: Kas häirivalt või et on natuke kuulda?
S: No ikka väga on kuulda. Kriiuuuks! ... Kriuuuuks!
N: Äkki ta üritab sulle midagi rääkida, aga sa ei saa veel aru. :D

- - -

Ehk siis teel Pärnusse - ja seletamas Norale tänapäeva internetiga busside võlusid.
Täpselt 30 minutit ongi veel jäänud.

18 November 2009

Frozen


Kust see külmus tuleb? On see vaid minu ettekujutus või tõesti tõsi? Kiretult lausutud sõnad, ilma igasuguse emotsiooni ja tundeta, kokkulepped ja sõnavahetused, nagu veaks musta söega mööda karedat paberit, iga takistuse taha hetkeks pidama jäädes, seejärel jälle edasi lükates. Sarnaselt arenevad ka meie vestlused, kunagisest lähedusest pole enam kriipsugi järel ja kõik on üleüldse nii võlts nagu -- appi, mulle tundub, et isegi mu viha on võlts.

Hea pool: mulle meeldib, kui pärast joonistamist saavad käed hästi mustaks, kogu pliiatsipuru on nende küljes. See tekitab tunde, et ma olen palju tööd teinud ning hea pildi joonistanud. Üldse tundub, et tavalise paberi ja pliiatsi kasutamine teeb ka digikunstile kasu - mõtteid on pärast krobelise akvarellipaberi eemalepanemist rohkem ning meeleolumuusikat kergem leida.

Kell on pool 1 öösel.

15 November 2009

Love kills.

Täna õhtul oma katusel jalutades mõtlesin ma sellest, kui palju on neid kortereid minu silmade all - 36 korterit iga trepikoja kohta, see teeb kokku 396 korterit üheksal korrusel, täis tuubitud inimesi, nagu paneelmajadele kombeks - ja igal inimesel on omad mõtted, nad nutavad, nad rõõmustavad, vihastavad, joovad, kirjutavad, karjuvad oma perekonna peale.

Politsei otsis mind taga, meie naabritelt võeti laps väärkohtlemise pärast ära ja mind oodatakse tunnistusi andma naabrite vastu.
See tõigi mõtted sellest, kui palju võib ühes kõrges hallis paneelmajas olla neid, kes samamoodi karjuvad ja peksavad oma last ja on minetanud igasuguse perekonna tähenduse?


Minul pole perekonda kui sellist juba aastaid olnud - tegelikult pole see kunagi eksisteerinudki. Kõik suhtlemine on alati käinud läbi tülide ning isa kolis üsna varakult meie juurest minema. Vanavanematega ei ole ma kunagi lähedane olnud, vanematest rääkimata. Ma isegi mängisin kogu aeg üksinda. Siiamaani on imelik igasuguste perekondlike tähtpäevade puhul (sünnipäevad, emadepäev, jne) pereliikmeid õnnitleda. Isa puhul on see veider tunne üle läinud, aga muidu piirnen ma lihtsalt käesurumisega (???) ja jalutan minema... Ma lihtsalt ei oska mingit soojust selle jaoks välja pressida, kui seda perekonnamudelit pole kunagi isegi olnud. Mu emal ja vanaemal on kodus kümneid teismeliste kasvatamise raamatuid, nii kristlikke kui ka "tavalisi" ja ka mina olen neist enamuse läbi lugenud. Nende peamine põhimõte on see, et teismeline on peaaegu nagu eraldi rass, aga teda ei ole vaja akne ja veidra käitumise pärast karta. Jah, jumala eest, ära mängi nendega, kes ei ole sinuga samast usust, nii lähed sa ainult põrgusse.

Mis iganes

118h remaining

11 November 2009

Tulevikuplaanid

H: "Ma olin väiksena jumala veendunud, et minust saab prostituut. Ja N oli kindel, et ta läheb kloostrisse nunnaks."

9 November 2009

Marco Polo

Isa tõi Egiptusest vesipiibu. Täna sai see koos Davidi ja Martiniga ära proovitud ning öelda võiks järgmist - väike, aga tubli. Minul läks lõpuks olemine väga imelikuks, nii et jalutasime pisut väljas ja hõikasime üle metsa: "Marco! Polo!"

Today, I bought a fancy new black SUV Hummer. When I went to pick up my son from school, I put on a black suit, dark shades, and my blue-tooth earpiece. I waltzed into his last period class 10 minutes before it was over, and announced "Agent 03, It's time to go" At which point he nodded and packed his belongings and ran out. The face on his teacher was priceless. I hope my boss understands why I had to miss work. MLIA.

Reedet, reedet! ^^

8 November 2009

6 November 2009

umbes nagu supernoova, nagu plahvataks kohe, lendaks minus midagi õhku

ma lähen parem ära

5 November 2009

YOU are the milk thief!!!

http://mellupesa.blogspot.com

Regulaarsed iganädalased piimapakid.



Kirjutasin niimoodi KOfoorumisse blogide teemasse, vastuseks küsimusele, kui tihti keegi kirjutab.
Regulaarsed iganädalased piimapakid wtf?

4 November 2009






*





helistada selleks, et öelda, et sa mind?
sulab.

Your fascination is stupid.

Tänu Martinile ja Davidile on mul nüüd ilus Windows 7, puhas arvuti (sh. on kõik vajalikud failid alles) ning vastu saavad nad mu tolmuimejat kasutada. Tegime täna kakaod ja ahjus friikartuleid, minu jaoks uudne köögieksperiment. Pärast söömist värvisime Davidi juuksed ära, ta on nüüd oranž ja näeb vägagi roogitav räim välja. Sain ise ka pisut tooni peale ja nüüd on väljakasvanud valge ala jälle üle värvitud.

Tegin endale Facebook'i kasutaja, sain Davidilt testimoniali.

Üldiselt oli täna tore päev, käisime Boheemis söömas, toidud on seal endiselt väga tasemel ning suhteliselt odavad.

Aga paraku kaotasin ma Windows 7 peale panemisega kõik oma bookmarkid ära - sealhulgas ka blogid. Nii et kui siin on keegi, kes tahab, et ma ta blogi edasi loeksin, siis palun, andke link! Varsti saavad ka minu lingid jälle töökorda ning siis saab neid kasutada. MSNis võite smailisid ka saata, I'd be grateful.

* * *

Vahel tahaks ma nii palju lihtsalt endast välja elada, mu nägu ei suuda iialgi emotsioone varjata ja see tõestas end hiljuti jälle. Viimased päevad on alanud hommikuti kerge alarmiga kõhus, mis järjest enam suureneb, peaaegu nagu paanikahäire, hingata on raskem ja ükski lugu mp3-st ei ole õige. Pidev närvilisus, ma isegi ei söö enam hommikuti, mis oli varem mu lemmikosa päevast. Varsti ei maitse toit enam üldse ja siis ei olegi enam midagi järel... ja ühel hetkel ma mõistan: fuck, jälle mul on toitumishäired.

Kõik läheb üle.

Kuradi vhk. Põrgusse!

2 November 2009

Elfen Lied



Sain viiuli korda - ta teeb nüüd häält.
Kui kõik hästi läheb, saab nädalavahetusel pildistada.
I love you!

Too female

Last night, after I thought all of the trick-or-treaters were gone, a boy of about 14 years of age came to my house. He was dressed all in red. Instead of saying 'trick-or-treat', he said 'I'm your period, sorry I'm late.' He got my last jumbo bag of candy, and he restored all of my faith in his generation. MLIA

1 November 2009

My autumn lake

Neetult kahju, et vaheaeg läbi sai, tahaks veel selliseid istumisi, vaikseid õhtuid, muusikat, filme ja häid sõpru, veel tahaks ära kaugele, olla Sinuga koos, maalida maailma piltides, naeratada, ühel hetkel jääb kõik vaikseks ja ma unistan, oranžid valgused eemal taevapiiri all ja sõnad voolavad jälle mulle mõtteisse.

Varjud.

Certain things are beautiful.

Joonas saatis täna smsi, weird much? Kummaline, kuidas kaugeks jäänud inimesed jälle tuttavaks saavad.
Kirjutasin luuletuse, mulle meeldib ta rütm.

Missing you, terribly

31 October 2009




Käisime eile Riisipere mõisas Davidi, Martini, Neko ja Emiliaga. Käisime majas veel pisut ringi ning avastasime tee pööningukorrusele, mistõttu leidsid kaks noormeest kiiresti tee katusele. Tegime pilte, David leidis oma unistuste lilla maja ning uue sõbra Neko. Õhtu lõppes minu juures ning nad olid hommikul ikka veel seal...

Ma ei tea, nii palju on öelda, aga kas tasuks? Ei mõistetaks iialgi.


27 October 2009

I want my damn tattoo!

Damn broken machines


 


24 October 2009

elavhõbe

vihkan seda silmisummutavat hämarust
hallide toonide pimestavat kuma
nõrgaks teeb laud hõbejas surm
kui ükski latern ei põle
ja kohviku kahvatus valguses
etendub uhke pantomiim
pierrot' kahvatu nägu
elektriliinide all
ta ei näe ta silm on must ta hajub udus
ja arlekiinil on triip üle näo
nagu nutaks leinapisaraid
eesriideks tõmban suurlinna vastiku sudu
tumedas vihmas peegeldub märg must tee
ükski latern ei põle kui jalutan koju
ja kumab tänava lõpust seesama tuttavlik hallikas udu.

23 October 2009

Today I was researching my family heritage for an English project. I discovered that my great-great-grandmother's oldest brother was named Mario and her other older brother was named Luigi. Both worked as plumbers. I feel like I am a part of video game royalty. MLIA.

My cakes are true

Kui avastad end hommikul kell 6 koos kassiga mööda korterit ringi jooksmas ja hiirt taga ajamas, on ilmselge, et Sims 2 Petsi on natuke liiga palju mängitud.

Tegin eile kooki, see sai õhuline, pehme, šokolaadine ja ilus. Armastusega tehtud.

Homme Pärnusse.

22 October 2009

Machinarium

Sellenimeline mäng on sisustanud kogu mu vaba aja alates kolmapäeva pärastlõunast. Ma ei viitsi pikemalt kirjutada, proovige demo ära ja näete isegi. Eile oli päris naljakas Martini ja Davidi juures istuda ning kõik kolm on äärmiselt närvilised, temperamentseim neist kolmest karjub aeg-ajalt mängu peale või hüüab ahastavalt "Martiiiiiiin... ma ei oska" ning nimetatu uurib samal ajal hoopis mingeid Linuxi probleemküsimusi, kes seda ikka täpselt teab.

Mul on mäng peaaegu läbi, take that, geeks.

Mõtlen pidevalt eilse õhtu üle. Mis ma nüüd teen? Ema ei olnud eriti vaimustuses, kodus on toit ka otsas ning minus kasvab aina suurem meeleheide: mida teha nii murest murtud inimesega? Ma ju tahan teda aidata, soojus ja paar head sõna on vähim, mis ma teha saan. Mingi isekas ja egoistlik tükk minus sureb iga päevaga aina enam, ei tundu üldse enda moodi, aga nähtavasti oli seda vaja.

Mu telefonist on saadetud sõnumeid kolmele erinevale Martinile ja ühele Mihklile.
Kõige naljakam on nende kolmega see, et mul on

20 October 2009

Sellest ainult parem saaks olla

Pime hilisõhtu. Sa kustutasid kõik tuled. Või tegin seda mina. Kõrvaltuba kumab tänavalaterna oranžis valguses, ruumid on valged ja tühjad, riiulites üksikud raamatud. See on nii kõle koht, aga iga akent vaadates meenub mulle see, kuidas ma seal peal olen istunud ja linna mahedat õhku sisse hinganud. Jõgi muudab õhu teistsuguseks, kuidagi leebemaks. Üldse mõjutab jõgi niivõrd palju, sunnib linna enda järgi elama. Sa ei saa jõe peale mitte mõelda - selleks, et teisele kaldale saada, pead sa otsima silla või paadi. Kogu linn on jõe võimuses.

Laua peal hõõgub süsimust küünal viimaseid hingetõmbeid, levitades enda ümber meeldivat aniisilõhna, segunedes nõrga vaniljehõngu ja sinu omaga - täiesti sinu oma lõhn, mis ei sobiks mitte kellelegi teisele ja pöörab mu lõhnataju täiesti pea peale, püsib mu mälus nädalaid, praegugi tunnen seda kuskil kauguses.


Kaks aastat vaikuses... kas pole mitte kummaline?

18 October 2009

Innocence


“Experience, which destroys innocence, also leads one back to it.”

James Arthur Baldwin

Quiet alarm

kardan

Even if you hate everything...

Ma nägin unes, et ema ostis mulle musta-punasekirju hularõnga.
Tsk, tsk.
Wii influences.

17 October 2009

The trick is to swivel your hips in a large, neat circle.

Kui sa eile õhtul mu rongile vastu tulid ja naeratasid, oli see kõige ilusam hetk kogu maailmas.
Ma tahaks sinust nii palju ilusaid sõnu kirjutada, kuigi sa tead hästi, et piisab vaid keskmiselt kolmest, et kõike öelda. Vahepeal oled sa nagu tähistaevas - loendamatu arv pisikesi heledaid täppe tumesinisel kangal.


Neko vanemad ostsid eile kell 1 öösel Wii. Nalja saab palju, ta BMI on kõigest 16.11 ja nüüd üritab ta veel rohkem kaloreid kaotada, kuni temast jääb järele ainult skelett ja siis ma saan ta anatoomiaklassi eksponaadiks viia. Tiia Kalju can't contain her excitement.

14 October 2009

Today I saw a little boy and a little girl, each about 4 years old, walking together. I heard the boy say to the girl, "I'm gonna buy us a dinosaur" and the girl nodded enthusiastically. I have high hopes for their future together. MLIA

13 October 2009

A.

Taaskord andsid endast elumärki, näidates, et mingil määral sa siiski veel eksisteerid - jääb see nüüd viimaseks? Või tuleb veel? Ehk loed sa juba neid ridu... sa ei kujuta ette, kui väga ma sinuga rääkimist igatsen ja olgugi, et viimasest vestlusest on tohutult palju aega möödas, ei suuda ma sind unustada.

Äkki...

Missing you


600. postitus siin blogis.

12 October 2009

Oled kui teise maailma otsa kadunud.

Torm, puhas jäine torm, segatud märgade sügislehtede ja busside monotoonse mürinaga. Vanalinna tänavatel voolab külm vesi, moodustab kivide vahel väikeseid jõgesid. Kõikjal see vastik kibe tuul, mis igast mantlipraost ja salli vahelt sisse poeb, muutes olemise aina vastikumaks ja külmemaks, kuni lõpuks on vihmast läbimärg tukk kleepunud otsaesisele ning sõrmedes pole enam terakestki soojust järel.

Ja kõiges selles vihmas ning tuules kumab paar helesiniseid kassisilmi, mis on ainus põhjus, et jälle välja tänavale astuda, halba ilma trotsida, logiseva, külma ja undava trolliga sõita ning viimaks ka koju jõuda, asetada tassitäis musta mandliaroomiga teed nina alla ning maalida sügise melanhoolseid sinakashallikaid toone raagus puude ja vihmaste tänavatega. Nukker on looduse surm.

Sinu südame soojus hoiab hinge helisemas.

11 October 2009

Tint of your soul

Käisin kassiga maailma äärel istumas.
Lasin endast halvad mälestused välja, andsin üle oma hinge võtme, joonistasin liivale sooja südamega lausutud sõnu.
Ilmas ei ole midagi paremat kui sina.
Sosistades sulle kõrva kahe aasta taguseid unistusi, täitusid need vaid hetkega.

Mõtetes kiigun sinuga koos kroonlühtri peal Pariisi.
(Mäletad, kuidas esimese vaatuse ajal oli hetkeks silmi vaid teineteisele?)

Kass, sul sajab lund silmis.

Tuikava huulega,
M.

9 October 2009

Misery

Käisin eile juuksuris. Mul on nüüd päris palju lühemad juuksed ning nad on ilusad tumepunased - aga vähemalt on nad väga terved ja pehmed. Õhtul Simsis inimesi tehes leidsin ühe ägeda soengu ning võimalik, et lõikan endale selle.

Huvitav on see, et taolistel aegadel nagu praegu, muudan ma alati midagi enda välimuses - et nagu veel rohkem iseseisvuda, lahti saada millestki vanast, mis kinni hoiab ja kammitseb. Ma olen kass, kes kõnnib omapead. Mitte keegi ei saa mind kunagi omada.

Ma olen palju mõelnud ja sa tead. Ma ei tee kunagi valesid otsuseid, sest ma ei usu saatusesse. Ühe teise kassi filosoofia oli hea: saatust ega ettemääratust pole olemas, me mõjutame kõike oma otsustega. Selle teise kassiga mööda metalltreppe ronides ja katustel istudes sain ma aru, kui erinevad võivad inimesed olla - ja hakkasin taas introverte armastama. Vähemalt senikaua, kuni nad ei ole melanhoolsed.

Mis tuletab meelde seda, et ma peaks psühholoogi külastama ja uurima, kas ta on mu isiksuse üles leidnud.

Vältimine ja põgenemine ei too midagi head, seda on elu mulle õpetanud. Ühel hetkel pead sa ikkagi otsuse ära tegema, talle silma vaatama ja need sõnad välja ütlema.
Head või halba, kass?

8 October 2009

Nothing else matters

Vähemalt ma lõpetasin selle ilusalt - ei mingit tüli, lihtsalt temapoolne naeratus, pidev, katkematu naeratus.

7 October 2009

Let the flames begin


We all became such fragile, broken things.

6 October 2009


"Kui abielud üldse õnnelikud olid ja püsisid, siis sündsus- ja taktitunde tõttu austada oma kaaslase isikut, leppida ta paratamatusega, pühaks pidada ta saladusi, avaldades talle ainult seda, mida ta küps oli mõistma ja tugev kandma. Hingede kokkukõla tekkis sellest, et täpselt teati, mida teise suhtes tohib endale lubada, ja ei püütudki neist piiridest üle astuda."


H. Raudsepp "Viimne eurooplane"

Huvitav on see, et ma leian parimad tsitaadid alati just nendest raamatutest, mis on kõige halvemini kirjutatud ja kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

4 October 2009

I've got a lot to say to you



Vahepeal on selline tunne, et tahaks nii tohutult palju öelda, aga lihtsalt ei suuda - mõtted ei muutu sõnadeks. Kuidas öelda kellelegi midagi sellist, mille puhul sa ei või kindel olla, kuidas ta reageerib? Või kas teda üldse huvitaks?
Lugedes inimesi nagu raamatuid, oled sa täiesti võõras keeles.

5:13AM "Vihma ei saja enam."

Masinatehas oli ehtne horror-steampunk hoonetekompleks. Majaseinte peal hiiglaslikud hammasrattad, mahajäetud ja põlenud ruumid, masinajoonised, purunenud aknaklaasid, metalltrepid, vana roostetanud suitsetamist keelav silt. Ideid tekkis, päris palju kohe. Ma lähen sinna veel tagasi.

Avastasin koju jõudes, et katuse ukse uus tabalukk on lahti.

1 October 2009

Freedom of soul

Kiiremini, sekundid venivad liiga aeglaselt, suudan vaid jälgida mobiili vilkuvat tulukest, mis iga viie sekundi järel endast märku annab - peagi on käes minu nädalavahetus! Peaaegu kõik septembri arginädalad on olnud nelja päeva pikkused, reedel olen ma kas minema lennanud või siis ühel neljapäeval kodus istunud. Ja ometi on mul kõik hinded korras, puudumised põhjendatud ning tuju hea! Väsimust pole ollagi ja teadmine, et homme on Pärnusse minek, süstib minusse aina enam elurõõmu - kuigi Lunapolis pandi kinni. Aga suva sellest! Peamine on puhkus, head ja ilusad inimesed, võhivõõras linn, mina ise selle kõige keskel - see on kirjeldamatult hea tunne.

Hoolimata sellest, et eilne õhtu paras fail oli, on mu tuju endiselt hea. Värvid, rõõm ja vabadus!

Hakkasin näituse jaoks pilte kokku panema!

30 September 2009

Nymphetamine



Steampunki larp oli. Jõudsin enne seda teha pisut ehteid, mis said ka kõik kenasti maha müüdud - väikese raha eest, aga paistsid inimesele meeldivat küll. Enne mängu trollis Mona mu kodus ja otsustas pooled mu kodus leiduvad asjad Thanariale kaasa võtta. Pärast väikest ideedevahetust sai minust abiGM ning eelmisel õhtul leppisime kokku veel ühe projekti asjus, millega ma õige pea tegelema hakkan.

Olen asja kaua kaalunud ja järele mõelnud ning kõigist miinustest hoolimata teen ma selle blogi lähitulevikus avalikuks. Niipea, kui Martin uue kujunduse valmis teeb, draftin ma teatud postitused ära ja tervitan kõiki uusi toredaid lugejaid. Jee right.

Hiljuti on tundunud väga huvitava ideena minna ülikooli hoopis meediat õppima. Ei tea, kus koolis seda teha saaks?

28 September 2009

Spread your Good and Evil wings


"The time's all over, burnt to dust
and I have lost my wicked lust
Your violin with broken soul
a note in sorrow it will hold
Now hear the nightingale that sings,
and spread your good and evil wings."