5 April 2009

Ja kõik naised nutavad

Ma lihtsalt oskan vahepeal uskumatult nõmedalt käituda ja mu hiljutine "puhkus" polnud mingiks erandiks. Aitäh, Diana, et mu hala pärast ära kuulasid, sul on suur süda. Mõnikord pole asi enam minu otsustamises kinni ja asjad lähevad liiga vales suunas, kuid kes saab tegelikult öelda, kas see suund oli õige või vale? Ei keegi teine peale tuleviku. Nele on fantastiline inimene, ta paneb mu mõtted sõnadesse, eriti tabav oli see, mis ta sinise ahvi ostmise retkelt naastes minult küsis. Muidugi oli tal selle koha pealt õigus. Aga lihtsalt... mul on keeruline endas selgusele jõuda ja ära otsustada, mida ma tegelikult tahan. Tore oli Terryt ja Morti näha, meie kolmene seltskond rokkis reede õhtul ikka täiega. Nad plaanivad minu vägistamist ühe ameerika abielupaari moodi, jätke see meelde, kui ühel päeval tullakse mu ema juurde ja öeldakse, et ta tütar jõi peol liiga palju alkoholi ja lämbus oma okse sisse. Armukestejutud, Metspalude peretragöödia ja rekkamemmed - õhtu kokku võtmiseks on seda liiga vähe öeldud. Ja suvel juhtub võib-olla väike pöidlaküüt Lätimaale, kes seda teab. Laupäeva hommikul saatis Nele mind hääletama, vastikult kaua passisin tee ääres, üldse ei võetud peale. Vähemalt oli ilm hea, ei olnud liiga palav ja liiga külm ka mitte. Õnneks mingi hetk sain laudalõhnalise vana Opeli peale (Diana: "Opel! See pole isegi auto!") ja kuskile imeliku ristini, sealt edasi õnneks otse Tallinna mingi hullu autojuhiga, kes sõitis käed lahti poole ajast, sest ta otsis CD-sid, mida kuulata - aga paraku olid nad kõik nii sitasti kõrvetatud, et hakkasid hüppama ja ta viskas paar plaati vastu põrandat suures vihas. Tallinnas leidsin trollibussist kolm uut sõpra, sain Hannesega kokku, nägime minu peatuses Märtenit, kes oli sõjaväekomisjonis alkohoolikuks tunnistatud, sest ta joob reedeti, ostsime kilo banaane ja läksime minu poole. Seejärel jõudis meile kohale fakt, et Saara sünnipäev toimub ja meil pole alkoholi - kõik, kes linnas viibisid, olid rahast lagedad, ja kellel raha oli, ei olnud linnas. Asi lahenes lõpuks sellega, et Anneli päästis meid hädast välja. Kuradima alakad oleme ikka. Hääletasime mõnda aega Peterburi tee ääres, mitu Rakvere bussi sõitis mööda ja me omaette naljatasime, et Peeter ja Emilia raudselt lehvitavad meile aknast ja naeravad. Õnneks seda ei juhtunud. Me saime ühe vahva venelase peale, kelle käigukasti juures olid pühapildid ja ühes aknanurgas kokkurullitud Venemaa lipp. Ta sõitis enamuse teest vähemalt 120km tunnis, nii et Viitnasse jõudsime me bussiga täpselt samaaegselt. Ma ei unusta iialgi Saara nägu, kui ta oma kasti lahti tegi.
Mildebergide perekonnal on sellised viljad puu otsas.

2 comments:

Väike said...

Jah

Tericus Fuzu said...

Haha, mida nägusid. xD