16 August 2009

Nothing left to lose.

Tahtmatult tunnistasin endale midagi sellist, mida ma olen kogu hingest üritanud varjata. Tõesti, see teeb haiget nagu nuga, või nagu söödaks lusikaga südant seest välja. Ma ei oska enam midagi parata, matan end töösse või mitte, sellest ei tule midagi välja. Alati, kui ta minuga räägib, lõhub iga ta sõna selle müüri, mida ma olen üritanud juba kuid enda ümber ehitada, kaitsta end teiste eest, saavutada oma igatsetud iseseisvus kõigist. Ma ei saanud hakkama. Ilmselt ei saa iialgi. Ta ilmselt ei mõtle minu peale, see ei tee talle sugugi haiget. Ja miks peakski? Mõni ei ole nii nõrk nagu mina, kui mitte millestki pole enam kinni hoida ega midagi kaotada. Ma üritasin olla iseseisev ja sõltumatu, mõnda aega see isegi õnnestus, ma olin õnnelik nagu ei kunagi varem. Siiamaani jään ma tänulikuks neile, kes minuga tol ajal koos olid - nad on siiani. Läheb veel aega, palju aega.

4 comments:

Väike said...

Inimene harjub uute olukordadega keskeltläbi 21 päevaga. Peale seda üldjoontes on juba elatav olla, seega hea püsti. Läheb paremaks.

Väike said...

Anyhow saavutamaks totaalset iseseisvust kõigist ( mis on pmts kasutatav ka sõnana "sõltumatus" ) peaksid sa saavutama totaalse apaatsuse. Mis tähendab, et sul peaks olema ka täiesti pohhui enda sõpradest. Ja vaevalt su sõbrad sinust eriti lugu peaksid kui sul nendest täiesti pohhui oleks.

Suudaksid ilma sõpradeta elada? Vasta see küsimus ja mõtle veel kord, kas sa ikka tahad nii iseseisev olla.

Melian said...

Good point.

Ashi says said...

seconded. the man has a point