28 September 2009

Kurb on, haiget teeb. Nõme ja vastik on vaadata, kuidas üks teatud noor neiu tema järele oma käppasid sirutab, ta on kahtlemata oma kunstis väga osav ja ma kardan, et ta saab oma soovi ka täidetud. Mitte et see üldse minu asi oleks - tema on ju kõigest üks mu parimaid sõpru, aga ikkagi, miks sa ei võiks teda lihtsalt rahule jätta ja kedagi muud sebida?


Kui see kõrvale jätta, siis hakkab kohe matemaatika, mis täidab mu vaimustusega ning paneb mõtlema selle peale, kui metsa see viimane keemia töö läks.

Ma vihkan seda mõtet, et ma olen võimaluse käest lasknud.

4 comments:

Iti said...
This comment has been removed by the author.
väikeidioot said...

ma aimasingi, et sellest kirjutad. samas, sellest ei tuleks ju midagi välja, erinevus on liiga suur. ma arvan. kõik laheneb kuidagi. tolle sõbra hoiatamine ei tooks arvatavasti ka midagi head.

Melian said...

Ei mõtle Kaarlit.
Mis tüdrukut sa mõtlesid?

@ H:
Erinevus liiga suur?
Ma ei usu.

Iti said...

Šelge, siis panin mina puusse :D Vabandan