16 September 2009

You've stripped me down, the layers fall like rain

Tegelikult ma ju ei usu, et armastus nii halb asi on. Ma näen teda, ta silmad säravad, ta naeratab ja vadistab kogu aeg sellest, kui armunud ta on. Tema õnn teeb ka mind õnnelikuks, mul on hea meel, et tal keegi on ning kuna see tüüp on väga meeldiv, sõbralik ja lahe, siis ei oskagi ma talle midagi paremat soovida. Veetsin parima seltskonnaga toreda pühapäeva pärastlõuna. Kohtusime Viljaku peatuses kell 15.00, leidsime Kristo üles ja suundusime mitte väga kaugele Deira majast, kus oli vana koerte varjupaik, katakombid ja pommivarjendid. Kaasas oli meil loomulikult ainult kaks kehva LED-lampi, mis Jaapani mängul niiskusega parajalt kannatada olid saanud. Zippo oli ka, aga see ei andnud eriti valgust. Ehk siis... kui ma poleks igaks juhuks oma LED-e võtnud, oleksime me parajalt pimedas olnud. See oli ikka parajalt õudne küll. Esiteks kuskilt suvalisest august sisse pugeda ja siis järjest treppidest hakata maa alla minema. Kõnnitud sai vist oma kolmekorruselise maja võrra allapoole. Siis avanes suurem saal. Laed olid süsimustad ning põrandad niisked ja räpased, samamoodi seinad. Põrandates olid umbes poole meetri sügavused sirged süvikud/kanalid, me pakkusime, et need võisid olla kanalisatsiooni eesmärgil. Enamus ruume olid ühesugused, kõrvaltubadesse me väga ronima ei hakanud. Ühes kohas läks redel üle lae ja sealt kõrvalt rippus konksu otsas alla parajalt jäme puulatt. Edasi minnes jõudsime ruumini, kust läks väike puust redel üles järgmisesse tuppa, samamoodi süvikud põrandas. Igal pool oli madratsijäänuseid. Tulime tuldud teed tagasi, vahepeal igasuguseid hääli kuuldes ja viirastusi nähes ning läksime teisest sissepääsust järgmisesse pommivarjendisse. Seal oli ehitus natuke teine, kuidagi lohakam ja kiiruga tehtud. Nägime ühte suurt ruumi, mis oli omakorda kolmeks jaotatud, vasakul ja paremal pool oli paksude trellidega sein. Trellid olid muidugi jõhkralt ära väänatud. Üks tuba oli täis suuri mullahunnikuid ja madratsijäänuseid. Paras õudusfilmi scenario oli küll. Neli noort kahe nõrga LED-lambiga vanades pommivarjendites kolamas. Kristo rääkis, et kui ta seal aasta tagasi käis, oli nende seltskond leidnud koerte ja väikeste laste laipu. Meie nendega õnneks siiski ei kohtunud. Kui me olime väljas oma pikniku ära pidanud ja mina lahkunud Kaarliga kokku saama, läksid nemad kolmekesi veel ühte varjendisse, ning seal olevat eriti creepy tunne olnud, mingi hetk nad lihtsalt tundsid, et ei tohiks edasi minna ja lahkusid sealt. Oleks tahtnud kaasas olla, kas või julgustuseks. Pildistamine oli, tegin Helina, Katrini ja Merliniga sõbrapildi. Tegelikult ei jaksa ma enam üldse koolis käia, hoolimata perioodõppest on kõik nii väsitav ja tüütu, õppima motiveerib ainult see, et aine kestab ainult pool aastat ning siis on see läbi. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin terve aasta keemiat õppima. Loodetavasti ei kesta ka voorused igavesti (samas, kurat, kes teab...) ning teisipäeva hommikuti saab välja magada. Vtornik, vtornik, mu lemmikpäev. Helen on ilmselgelt jumal. Ma mõtlesin praegu, et kui mul juba putukat tappes süda pahaks läheb, mis siis saab, kui ma peaksin kunagi inimese tapma? Ma ei usu küll, et see kunagi juhtuks, aga huvitav, kas ma siis oksendaksin ta laiba kohe pärast täis? Äkki see on verefoobia või midagi. Ok, putukast ei tule verd, tuleb ainult mingit imelikku lima. Aga ma ei läheks elu sees verd andma ning ma kardan paaniliselt süstimist ja vere võtmist, isegi vererõhu mõõtmist. Süstimist selle pärast, et ma tunnen pärast süsti saamist, kuidas külm vaktsiin mu soontes voolab. Ma ei tea mitte kedagi teist, kes tunneks. Vere võtmist selle pärast, et keegi torkab mulle terava asjaga sõrme ning pigistab ja üldse... gdgophhdj!! Samal põhjusel ei saaks ma ka verd anda. See on kirjeldamatu hirm ja paanika, mis tekivad sel hetkel, kui ma mõtlen, et keegi sunnib verd minust lahkuma. See on minu elu, mis minu sees voolab, punane ja tugev. Ta peab sinna sisse jääma. Meil on uued naabrid, nad on venelased ning nad karjuvad kell pool 12 öösel. Ma ei tea veel, kuidas nad metalmuusikasse suhtuvad, aga eks saab laupäeva hommikul katsetada. Ärkan üles ja panen näiteks Cradle of Filthi diskograafia mängima. Eks näeb, kas lasevad mulle träna vastu või hakkavad koputama. Häälte järgi tundub mulle, et tegu on paarikesega. Joodikud? Naisel on igatahes väga ilus hääl. Vanavanemad sõitsid ära ja see tähendab mõneks ajaks tühja korterit õhtuti, mis on parim asi üldse - üksindus, vaikus, minu oma muusika, kirjutamine, joonistamine, photoshop, vahepeal harva õmblemine. Nojah, tegelikult, kui palju neid vaikseid õhtuid ikka olema saab, nüüd kui Kaarel minuga kogu aeg koos on. Vähemalt olen ma hakanud jälle normaalselt sööma, sest ma ei viitsi kunagi ainult endale süüa teha, tore on, kui keegi teine viitsib sinuga koos nomnomida ja vahepeal isegi koos küpsetada. Scavenger Hunti ülesanded on kõik valmis ning tuletan meelde, et mängumaks on 25 krooni. Ahjaa, ma mõtlesin täna Itiga koos trollis sõites, et päris lahe oleks oma 18. sünnipäeval Scavenger Hunt korraldada, saaks nalja. Iti tahab enda sünnipäeval sama teha. Äkki ma olen hea inimene ja aitan isegi teda. Käisin teisipäeva õhtul korraks Polymeris Allani kõnet kuulamas, kui Kaarel saabus, läksime ära ka. See oli mu esimene tutvus Kultuuritehasega seestpoolt. Päris lahe. Seal elavad inimesed sees, kunstnikud. Tahaks võib-olla ka, samas meeldib mulle mugav elu, kus kraanist tuleb sooja vett ning talveõhtutel ei pea voodis teki all lõdisema. Võib-olla oleks mul selline korter, aga ma käiks seal ainult maalimas. Taas tuleb meelde see vastik raamat "52 nippi teismelise kasvatamiseks", mis rääkis enam-vähem sellest, et teismeline on eraldi liik, keda tulebki teistsugusena kohelda. Ja üldse veel palju muudki. Ma peaksin kunagi sealt mõne peatüki tsiteerima. Irvitada saab ning samas läheb ka meel mõruks, kui meenub see, et mu vanaema reaalselt tellis selle raamatu, et minuga hakkama saada. Otse loomulikult on raamat sellesama kurja teismelise riiulis. Ma igatsen Monat, see on nii paha, et ta nüüd Tartus on, kuigi ta on õnnelik ja tal on seal parem, aga ikkagi tahaks talle vahepeal helistada, temaga kokku saada ja lihtsalt rääkida ja rääkida ning kuulata ja kuulata ning riideid ostmas käia ja üldse kõike. Nii paljud kolivad ära. Tulge palun tagasi & võtke mind kaasa. Vaatasime inglise keele tunnis Wall-E'd. : D Andke mulle ometi üks reede!

2 comments:

Lugu nr. 2 said...

aaahhh iu ma tunnen ka alati, kuidas asjad mu veres voolavad... võib-olla on see mingi pettekujutelm või hirmu-luulu, aga iga kord, kui vaktsineeritakse mind, siis mul mingi... pulbitseb käes vaktsiin

shun_light said...

+1 vereajutule
ma tunnen üleüldse aegajalt liialt hästi, kuidas veri igas mu kehanurgas voolab ja voolab ja voolab ja kuidas mu sees on LIITREID verd. seetõttu ei kannatagi ma, kui keegi mu veene katsub või veel vähem kaela (sealt, kus nahk kõige õhem..).

aga süstidega ma harjusin eelmine aasta üsna ära. :)kuigi see tunne, kuidas mingi mürk mu sisse valgub, on üsna.. pilti eest võttev.

/seltsimees vtornik