9 October 2009

Misery

Käisin eile juuksuris. Mul on nüüd päris palju lühemad juuksed ning nad on ilusad tumepunased - aga vähemalt on nad väga terved ja pehmed. Õhtul Simsis inimesi tehes leidsin ühe ägeda soengu ning võimalik, et lõikan endale selle.

Huvitav on see, et taolistel aegadel nagu praegu, muudan ma alati midagi enda välimuses - et nagu veel rohkem iseseisvuda, lahti saada millestki vanast, mis kinni hoiab ja kammitseb. Ma olen kass, kes kõnnib omapead. Mitte keegi ei saa mind kunagi omada.

Ma olen palju mõelnud ja sa tead. Ma ei tee kunagi valesid otsuseid, sest ma ei usu saatusesse. Ühe teise kassi filosoofia oli hea: saatust ega ettemääratust pole olemas, me mõjutame kõike oma otsustega. Selle teise kassiga mööda metalltreppe ronides ja katustel istudes sain ma aru, kui erinevad võivad inimesed olla - ja hakkasin taas introverte armastama. Vähemalt senikaua, kuni nad ei ole melanhoolsed.

Mis tuletab meelde seda, et ma peaks psühholoogi külastama ja uurima, kas ta on mu isiksuse üles leidnud.

Vältimine ja põgenemine ei too midagi head, seda on elu mulle õpetanud. Ühel hetkel pead sa ikkagi otsuse ära tegema, talle silma vaatama ja need sõnad välja ütlema.
Head või halba, kass?

No comments: