20 October 2009

Sellest ainult parem saaks olla

Pime hilisõhtu. Sa kustutasid kõik tuled. Või tegin seda mina. Kõrvaltuba kumab tänavalaterna oranžis valguses, ruumid on valged ja tühjad, riiulites üksikud raamatud. See on nii kõle koht, aga iga akent vaadates meenub mulle see, kuidas ma seal peal olen istunud ja linna mahedat õhku sisse hinganud. Jõgi muudab õhu teistsuguseks, kuidagi leebemaks. Üldse mõjutab jõgi niivõrd palju, sunnib linna enda järgi elama. Sa ei saa jõe peale mitte mõelda - selleks, et teisele kaldale saada, pead sa otsima silla või paadi. Kogu linn on jõe võimuses.

Laua peal hõõgub süsimust küünal viimaseid hingetõmbeid, levitades enda ümber meeldivat aniisilõhna, segunedes nõrga vaniljehõngu ja sinu omaga - täiesti sinu oma lõhn, mis ei sobiks mitte kellelegi teisele ja pöörab mu lõhnataju täiesti pea peale, püsib mu mälus nädalaid, praegugi tunnen seda kuskil kauguses.


Kaks aastat vaikuses... kas pole mitte kummaline?

No comments: