15 November 2009

Love kills.

Täna õhtul oma katusel jalutades mõtlesin ma sellest, kui palju on neid kortereid minu silmade all - 36 korterit iga trepikoja kohta, see teeb kokku 396 korterit üheksal korrusel, täis tuubitud inimesi, nagu paneelmajadele kombeks - ja igal inimesel on omad mõtted, nad nutavad, nad rõõmustavad, vihastavad, joovad, kirjutavad, karjuvad oma perekonna peale.

Politsei otsis mind taga, meie naabritelt võeti laps väärkohtlemise pärast ära ja mind oodatakse tunnistusi andma naabrite vastu.
See tõigi mõtted sellest, kui palju võib ühes kõrges hallis paneelmajas olla neid, kes samamoodi karjuvad ja peksavad oma last ja on minetanud igasuguse perekonna tähenduse?


Minul pole perekonda kui sellist juba aastaid olnud - tegelikult pole see kunagi eksisteerinudki. Kõik suhtlemine on alati käinud läbi tülide ning isa kolis üsna varakult meie juurest minema. Vanavanematega ei ole ma kunagi lähedane olnud, vanematest rääkimata. Ma isegi mängisin kogu aeg üksinda. Siiamaani on imelik igasuguste perekondlike tähtpäevade puhul (sünnipäevad, emadepäev, jne) pereliikmeid õnnitleda. Isa puhul on see veider tunne üle läinud, aga muidu piirnen ma lihtsalt käesurumisega (???) ja jalutan minema... Ma lihtsalt ei oska mingit soojust selle jaoks välja pressida, kui seda perekonnamudelit pole kunagi isegi olnud. Mu emal ja vanaemal on kodus kümneid teismeliste kasvatamise raamatuid, nii kristlikke kui ka "tavalisi" ja ka mina olen neist enamuse läbi lugenud. Nende peamine põhimõte on see, et teismeline on peaaegu nagu eraldi rass, aga teda ei ole vaja akne ja veidra käitumise pärast karta. Jah, jumala eest, ära mängi nendega, kes ei ole sinuga samast usust, nii lähed sa ainult põrgusse.

Mis iganes

118h remaining

2 comments:

Emilia said...

*pai

Anonymous said...

ai