14 December 2009

Pour ne pas oublier tes yeux...

Täna tuli mulle meelde see, kuidas me jalutasime N-ga Pärnu rannas ja sügis oli süsimust ja külm. Kõik puud olid raagus ja terve linn oli täis surnud puude alleesid. Väljas oli pime, aga me läksime jalutama. Meri oli ronkmusta silmapiiriga ühte sulanud ja kui linnatuledele selg pöörata, võis ees näha ainult tumedat tühjust, mis endasse kutsus mere vaikse sahiseva lainetusega. Mäletad, ma jooksin nagu hullumeelne nende lainete poole, valmis pimedusega üheks saama, et kõik jäiseks muutuks ja igaveseks ära kaoks, kuni äkitselt teraskülm ja reeturlik vesi liiga vara mu kingade vahelt sisse voolas ja mind eemale hüppama pani, tagasi nende tuhmkollaste laternate poole, meenutamaks sooja kodu, mis siiski veel ootas......

Samamoodi on mul läinud ka hiljuti - ootad ja loodad kõige paremat, jooksed peaaegu kinnisilmi lõpu poole, kuni ühel hetkel jää su kandu puudutab, tuletab meelde uppumist ja külma.

Nädalavahetus oli armas, eriti selle lõpp. N üle on ka hea meel, sest ta sai eksami B, ilma selleks midagi tegemata. :)

...je t'embrasse sur les lèvres

No comments: