18 December 2009

Shackled to a memory

Pole vist midagi maguskibedamat sellest, kui professionaalne viiulimängija vaatab õnnetu näoga su kätt ja ohkab: "Sinus on viiuldaja käsi kaduma läinud..."

Kuid seda enam innustab see mind veel rohkem õppima ning isegi, kui minust ei saa professionaalset viiuldajat, ei välista see seda, et mul on kunagi tore seltskond, kellega koos muusikat teha.

Lugesin mingit suvalist blogi väikesest tšehhi poisist, kes õpib juba kolmandast eluaastast Suzuki meetodi järgi viiulit mängima. Kõlab natuke õõvastavalt, sest see tädi kirjutab eriti suure vaimustusega, aga vanemaid postitusi lugedes tundub laps asjaga täitsa rahul olevat. Ma arvan, et ka minu lastest saavad muusikud, aga kindlasti sellised, kes mängivad oma vabast tahtest, mitte nii, nagu aasia perekondades, kus viiulit on üheksa tundi päevas ja mänguaega null.

Käisime täna meie alumise naabri juures, tegu on Sibeliuse akadeemia viiuliõpetajaga, kes rääkis meile esiteks tohutult klatši Anu Tali kohta (pidavat kohutav dirigent olema), oma tütrest ja tolle kummalisest viiulist, veel viiulitest ning kunstist ka. Kokkuvõttes tundub mulle, et enamustel viiuldajatel on pulk tagumikus kogu selle jäikuse ja ülbusega. See oli praegu rohkem viide tollele "imearmsale" muusikapoe töötajale, kes mulle ja Emiliale tollimaksudest mölises, meie naaber on õnneks kõvasti normaalsem, aga sarnasusi on märgata. Otseselt ta midagi ei öelnud, aga imelik tunne jäi ikka sisse.

On the other news, ma saan homme uue poogna.

Naaber oli muide mu viiulist vaimustuses, mängis seda lõbusasti ja tegi väga kena ja puhast häält. Ehk siis, täna oli ka mu esimene viiulitund. Postituse esimeses lauses lausutud sõnad ei taha kohe kuidagi meelest ära minna... Kohe kipub lausa mõtlema, et oleks ju võinud teisiti minna, kui ema oleks mind väiksena pannud viiulit mängima, aga paraku ei uskunud ta mu musikaalsetesse annetesse ning tundub, et alles nüüd, kui naabritädi talle nina alla hõõrub, et anne on kaduma lastud, tuleb talle pähe asi tõsiselt käsile võtta.

Vähemalt sedagi.

Ma ei jaksa enam. Lagritsat tahaks. Iiri kultuuri essee ei valmi kohe kindlasti ilma lagritsata. Aarrgghh.

2 comments:

Little Red said...

http://www.wulffmorgenthaler.com/default.aspx

(a)

0ssu said...

Ma usun, et sul läheb pillimäng hästi :)