25 December 2009

When fire and water embrace

Vesi lämmatab tule, summutab täiesti, ühel hetkel ei jää isegi suitsu enam nõrgalt immitsema. Seeläbi kaotab tuli kogu oma näo ja olemuse. Vesi uhub minema ka kõik viimased söed, ta leiab alati oma tee läbi takistuste, mitte miski ei suuda teda peatada, alati läheb ta edasi omamoodi, teistest hoolimata. Ja samamoodi, nagu ta teeb endale teed läbi mulla, on tal halastamatu võim tule üle, matab ta leegid lainetesse, vaikne on uppuja hääbunud karje ning ühel hetkel suleb ta silmad ja läbi virvendava pinna ei paistagi enam valgust.

Mis must alles jääb?
Kui näotuks ma muutun?
Mis saab kõigest sellest, millesse ma usun?

2 comments:

Hellera said...

Ma usun sinusse. Kõiges.

Hannes said...

just burn moar.