6 December 2009

With your back on the wall, you've got one place to fall.


Omamoodi kummaline, kuidas ma nii selgelt ja täpselt mäletan selle pildiga seonduvaid emotsioone ja ometigi ei kirjutanud ma sellest tookord sõnakestki. Kogu see pragunemine, väljapurskamine, tühjus - nad on siiamaani mu tunnetesse augu jätnud. Kõik on kuidagi nii poolik. Emotsioonid, mida ma kunagi ülimalt kõrgelt hindasin, on nüüd kuhugi tahaplaanile vajunud. Lihtsalt töö, voolavad sõnad, veel tööd, veel mõned tuimad sõnad. Ma nagu ei väärtustaks enam ennast, kõik tundub lihtsalt nii tavaline ja ainus tunne, mis veel jäänud, on meeletu ärritus, mis tekib siis, kui ma tavapärasel viisil mõne asjaga enam hakkama ei saa.
Ma tean, et see on veel kuskil südame sees peidus ja hoolikalt ära varjatud, ma olen nagu mündi kaks poolt: üks tahab haiget saada ja olla haavatav, teine jälle kivikõva ja tundetu nagu silmaklappidega buldooser.

No comments: