30 September 2009

Nymphetamine



Steampunki larp oli. Jõudsin enne seda teha pisut ehteid, mis said ka kõik kenasti maha müüdud - väikese raha eest, aga paistsid inimesele meeldivat küll. Enne mängu trollis Mona mu kodus ja otsustas pooled mu kodus leiduvad asjad Thanariale kaasa võtta. Pärast väikest ideedevahetust sai minust abiGM ning eelmisel õhtul leppisime kokku veel ühe projekti asjus, millega ma õige pea tegelema hakkan.

Olen asja kaua kaalunud ja järele mõelnud ning kõigist miinustest hoolimata teen ma selle blogi lähitulevikus avalikuks. Niipea, kui Martin uue kujunduse valmis teeb, draftin ma teatud postitused ära ja tervitan kõiki uusi toredaid lugejaid. Jee right.

Hiljuti on tundunud väga huvitava ideena minna ülikooli hoopis meediat õppima. Ei tea, kus koolis seda teha saaks?

28 September 2009

Spread your Good and Evil wings


"The time's all over, burnt to dust
and I have lost my wicked lust
Your violin with broken soul
a note in sorrow it will hold
Now hear the nightingale that sings,
and spread your good and evil wings."

Kurb on, haiget teeb. Nõme ja vastik on vaadata, kuidas üks teatud noor neiu tema järele oma käppasid sirutab, ta on kahtlemata oma kunstis väga osav ja ma kardan, et ta saab oma soovi ka täidetud. Mitte et see üldse minu asi oleks - tema on ju kõigest üks mu parimaid sõpru, aga ikkagi, miks sa ei võiks teda lihtsalt rahule jätta ja kedagi muud sebida?


Kui see kõrvale jätta, siis hakkab kohe matemaatika, mis täidab mu vaimustusega ning paneb mõtlema selle peale, kui metsa see viimane keemia töö läks.

Ma vihkan seda mõtet, et ma olen võimaluse käest lasknud.

23 September 2009

Woods are cursed, they say

You're so nice. You're a dream and I'm living in it. While I'm cold with the others... there's always some special warmth for you. I wish we could stay like this forever...
Blogile on kohe-kohe tulemas uus kujundus, minust targemad tegelevad selle valmistamisega. Disain on lihtne ja ilus, midagi väga teistsugust kõigist eelnevatest, meeldiv lugeda. Ja see on täiesti minu enda tehtud. Ma teen vahepeal selle faili lahti ja vaatan ja silm puhkab. Muide, Club Angel otsib superstaari, auhinnaks on 10 000.- väärtuses reis soojale maale ning aastane leping klubiga. :D Neljapäeva veedan kodus, loen Tammsaaret, joon teed ja põetan haiget kurku, õhtul õpin matemaatikat koos Davidi ja Martiniga. t00t. Mulle ei meeldi tänane päev... aga viimane tund on meedia, ma käingi ainult selle pärast kolmapäeviti koolis. TERE SAARA, TULE PALUN KOHE HOLLANDIST TAGASI, WE NEED YOU

21 September 2009

Anything for you

Oli seda meeldetuletust vaja?... Oled sa nüüd õnnelikum, et said seda mulle öelda? Tõepoolest, enamus sinu nalju on alati halvad, ka tänane polnud mingiks erandiks. Võib-olla ma lihtsalt ei mõista, mida sa selle lausega öelda tahtsid. Tahtsid minu üle naerda? Või hoopis enda üle? Vahepeal ei saa ma sinust enam üldse aru.

16 September 2009

Pildid pühapäevast

You've stripped me down, the layers fall like rain

Tegelikult ma ju ei usu, et armastus nii halb asi on. Ma näen teda, ta silmad säravad, ta naeratab ja vadistab kogu aeg sellest, kui armunud ta on. Tema õnn teeb ka mind õnnelikuks, mul on hea meel, et tal keegi on ning kuna see tüüp on väga meeldiv, sõbralik ja lahe, siis ei oskagi ma talle midagi paremat soovida. Veetsin parima seltskonnaga toreda pühapäeva pärastlõuna. Kohtusime Viljaku peatuses kell 15.00, leidsime Kristo üles ja suundusime mitte väga kaugele Deira majast, kus oli vana koerte varjupaik, katakombid ja pommivarjendid. Kaasas oli meil loomulikult ainult kaks kehva LED-lampi, mis Jaapani mängul niiskusega parajalt kannatada olid saanud. Zippo oli ka, aga see ei andnud eriti valgust. Ehk siis... kui ma poleks igaks juhuks oma LED-e võtnud, oleksime me parajalt pimedas olnud. See oli ikka parajalt õudne küll. Esiteks kuskilt suvalisest august sisse pugeda ja siis järjest treppidest hakata maa alla minema. Kõnnitud sai vist oma kolmekorruselise maja võrra allapoole. Siis avanes suurem saal. Laed olid süsimustad ning põrandad niisked ja räpased, samamoodi seinad. Põrandates olid umbes poole meetri sügavused sirged süvikud/kanalid, me pakkusime, et need võisid olla kanalisatsiooni eesmärgil. Enamus ruume olid ühesugused, kõrvaltubadesse me väga ronima ei hakanud. Ühes kohas läks redel üle lae ja sealt kõrvalt rippus konksu otsas alla parajalt jäme puulatt. Edasi minnes jõudsime ruumini, kust läks väike puust redel üles järgmisesse tuppa, samamoodi süvikud põrandas. Igal pool oli madratsijäänuseid. Tulime tuldud teed tagasi, vahepeal igasuguseid hääli kuuldes ja viirastusi nähes ning läksime teisest sissepääsust järgmisesse pommivarjendisse. Seal oli ehitus natuke teine, kuidagi lohakam ja kiiruga tehtud. Nägime ühte suurt ruumi, mis oli omakorda kolmeks jaotatud, vasakul ja paremal pool oli paksude trellidega sein. Trellid olid muidugi jõhkralt ära väänatud. Üks tuba oli täis suuri mullahunnikuid ja madratsijäänuseid. Paras õudusfilmi scenario oli küll. Neli noort kahe nõrga LED-lambiga vanades pommivarjendites kolamas. Kristo rääkis, et kui ta seal aasta tagasi käis, oli nende seltskond leidnud koerte ja väikeste laste laipu. Meie nendega õnneks siiski ei kohtunud. Kui me olime väljas oma pikniku ära pidanud ja mina lahkunud Kaarliga kokku saama, läksid nemad kolmekesi veel ühte varjendisse, ning seal olevat eriti creepy tunne olnud, mingi hetk nad lihtsalt tundsid, et ei tohiks edasi minna ja lahkusid sealt. Oleks tahtnud kaasas olla, kas või julgustuseks. Pildistamine oli, tegin Helina, Katrini ja Merliniga sõbrapildi. Tegelikult ei jaksa ma enam üldse koolis käia, hoolimata perioodõppest on kõik nii väsitav ja tüütu, õppima motiveerib ainult see, et aine kestab ainult pool aastat ning siis on see läbi. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin terve aasta keemiat õppima. Loodetavasti ei kesta ka voorused igavesti (samas, kurat, kes teab...) ning teisipäeva hommikuti saab välja magada. Vtornik, vtornik, mu lemmikpäev. Helen on ilmselgelt jumal. Ma mõtlesin praegu, et kui mul juba putukat tappes süda pahaks läheb, mis siis saab, kui ma peaksin kunagi inimese tapma? Ma ei usu küll, et see kunagi juhtuks, aga huvitav, kas ma siis oksendaksin ta laiba kohe pärast täis? Äkki see on verefoobia või midagi. Ok, putukast ei tule verd, tuleb ainult mingit imelikku lima. Aga ma ei läheks elu sees verd andma ning ma kardan paaniliselt süstimist ja vere võtmist, isegi vererõhu mõõtmist. Süstimist selle pärast, et ma tunnen pärast süsti saamist, kuidas külm vaktsiin mu soontes voolab. Ma ei tea mitte kedagi teist, kes tunneks. Vere võtmist selle pärast, et keegi torkab mulle terava asjaga sõrme ning pigistab ja üldse... gdgophhdj!! Samal põhjusel ei saaks ma ka verd anda. See on kirjeldamatu hirm ja paanika, mis tekivad sel hetkel, kui ma mõtlen, et keegi sunnib verd minust lahkuma. See on minu elu, mis minu sees voolab, punane ja tugev. Ta peab sinna sisse jääma. Meil on uued naabrid, nad on venelased ning nad karjuvad kell pool 12 öösel. Ma ei tea veel, kuidas nad metalmuusikasse suhtuvad, aga eks saab laupäeva hommikul katsetada. Ärkan üles ja panen näiteks Cradle of Filthi diskograafia mängima. Eks näeb, kas lasevad mulle träna vastu või hakkavad koputama. Häälte järgi tundub mulle, et tegu on paarikesega. Joodikud? Naisel on igatahes väga ilus hääl. Vanavanemad sõitsid ära ja see tähendab mõneks ajaks tühja korterit õhtuti, mis on parim asi üldse - üksindus, vaikus, minu oma muusika, kirjutamine, joonistamine, photoshop, vahepeal harva õmblemine. Nojah, tegelikult, kui palju neid vaikseid õhtuid ikka olema saab, nüüd kui Kaarel minuga kogu aeg koos on. Vähemalt olen ma hakanud jälle normaalselt sööma, sest ma ei viitsi kunagi ainult endale süüa teha, tore on, kui keegi teine viitsib sinuga koos nomnomida ja vahepeal isegi koos küpsetada. Scavenger Hunti ülesanded on kõik valmis ning tuletan meelde, et mängumaks on 25 krooni. Ahjaa, ma mõtlesin täna Itiga koos trollis sõites, et päris lahe oleks oma 18. sünnipäeval Scavenger Hunt korraldada, saaks nalja. Iti tahab enda sünnipäeval sama teha. Äkki ma olen hea inimene ja aitan isegi teda. Käisin teisipäeva õhtul korraks Polymeris Allani kõnet kuulamas, kui Kaarel saabus, läksime ära ka. See oli mu esimene tutvus Kultuuritehasega seestpoolt. Päris lahe. Seal elavad inimesed sees, kunstnikud. Tahaks võib-olla ka, samas meeldib mulle mugav elu, kus kraanist tuleb sooja vett ning talveõhtutel ei pea voodis teki all lõdisema. Võib-olla oleks mul selline korter, aga ma käiks seal ainult maalimas. Taas tuleb meelde see vastik raamat "52 nippi teismelise kasvatamiseks", mis rääkis enam-vähem sellest, et teismeline on eraldi liik, keda tulebki teistsugusena kohelda. Ja üldse veel palju muudki. Ma peaksin kunagi sealt mõne peatüki tsiteerima. Irvitada saab ning samas läheb ka meel mõruks, kui meenub see, et mu vanaema reaalselt tellis selle raamatu, et minuga hakkama saada. Otse loomulikult on raamat sellesama kurja teismelise riiulis. Ma igatsen Monat, see on nii paha, et ta nüüd Tartus on, kuigi ta on õnnelik ja tal on seal parem, aga ikkagi tahaks talle vahepeal helistada, temaga kokku saada ja lihtsalt rääkida ja rääkida ning kuulata ja kuulata ning riideid ostmas käia ja üldse kõike. Nii paljud kolivad ära. Tulge palun tagasi & võtke mind kaasa. Vaatasime inglise keele tunnis Wall-E'd. : D Andke mulle ometi üks reede!

12 September 2009

Just innocence and instict still remain

Endale käib ka vahepeal närvidele, kui tujukas inimene ma olen. Ma tean, et see teeb teistele haiget, kui ma lihtsalt vait olen ja midagi ei ütle või siis äärmisel juhul midagi võimalikult sapist nähvan, ning võimalusi minu pahameeleks on tohutult palju. Armastamine on vigadega leppimine. Samas sattusin ma mõni aeg tagasi kokku Kiisuga, kes on end heroiinist ja absoluutselt kõigest muust täiesti teiseks inimeseks tõmmanud, ning sellel väikesel tüdrukul oli elutarkust jagada. "Minu meelest ei ole olemas sellist asja nagu armastus. Kogu see tunded ja muu sitt on meie enda välja mõeldud, et asja ilusamaks teha. Armastada saab ainult asju, aga mitte inimesi." Meenutades oma eelmist suhet, ei suudaks ma Kiisuga nõustuda. Ma ju ometi armastasin. Väitsin seda endale kaljukindlalt, tõenditeks tunnetest nõretavad kirjad ja koosveedetud õhtud. 23.12.07. Ma ei oleks iialgi selliseid asju teinud, kui ma ei oleks armastanud. Samas on inimene, kes armastab, kõige haavatavam üldse. Ta on tunnetele avatud, mõtleb, igatseb, loodab, unistab. See võtab ära igasuguse kaitse valu eest, mis tuleb siis, kui ihaldatud objekt ennast enam näole ei anna. Armastus kestab kolm aastat? Zavoodi lauale kirjutatud sõnad. "Ainus tõde armastusest: sa saad haiget." Need tänased tunded ei ole ju enam samad eilsetega. Kahe jalaga maa peal olla on veider. Ma lasen mõistusel kõike kontrollida, sest nii on parem. Siis ei saa hiljem haiget. Samas tekitab see muid komplikatsioone. "When feelings are lost, the person becomes jaded."

9 September 2009

Poison

Scavenger Hunt 666 toimub 19. septembril Tallinna kesklinnas, algusega kell 12.00 Viru keskuse ees.

3 September 2009

And the moon won't rise

Kaarel sai eile oma uued saapad kätte, käisime neil Alpis järel. Nägin seal väga ilusaid kahekümneid, nii et kui ma millalgi endale uued saapad tellin, siis võtan kindlasti need. Kaarli omad on pannaldega ja näevad väga nunnud välja. Vahepeal helistas Ülle ja pakkus mulle tööd - pean orava joonistama. Kodus sai õunakooki. Seda on veel... Korsetid saan täna ka kätte. Nurr. - - - "Ma pole ühtegi inimest varem ei mentaalselt ega füüsiliselt endale nii lähedale lasknud."