31 December 2009

Ma usun jällegi, Kass.

30 December 2009

Kill.



I cannot wake up in the morning
Without you on my mind
So you're gone and I'm haunted
And I bet you are just fine
Did I make it that
Easy to walk right in and out
Of my life?

29 December 2009

I had a dream

Omamoodi tunne, et oled täiesti väärtusetu nagu kõnts ilma ühegi eesmärgita, tühjad mõtted pead täitmas nagu sihitult lendavad valged linnud. Nagu mahajäetud, asustamata maa, kus kunagi elasid inimesed ning nüüd on jäetud hävingule tallata. Õõnes tunne & hirm öö ees - siis läheb alati kõik hullemaks, väga palju hullemaks. Ta ütles, et halvim aeg on kella kolme paiku hommikul, siis on hinges täiesti vaikne ja tumesinine ning absoluutselt kõik mahub südamesse sisse ennast laiali laotama nagu nähtamatud käed kataksid laudu valgete laudlinade ja hõbedast söögiriistadega. Uskumatu, et nii paljusid asju võivad ühed tühised sõnad muuta ning suunata otsuseid nagu tuul pilvi ja lükata ümber kõike, isegi seda, mille raskus endale vastu käib, nagu põrm ja tuhk on nad ühel hetkel mulla peal maas ja voolavad aja ning unustusega minema. Sa istusid minu kõrval inimtühjas rongis, mis sõitis eikuhugi, hääletult, aknaklaasid aurused ja täis joonistatud hallikaid kurblikke nägusid. Rongijuhti ei olnud, hommikuses udus oli ta kõigil meelest läinud ja sa istusid endiselt mu kõrval aga täiesti teises vagunis ja täiesti teises rongis sõitmas täiesti teise linna teise jaama



Ma näen ilmselgelt liiga palju und.


Fear not...

21 päeva




mitte kunagi enam, palun

*


Silent wishes

Senimaani on vaheaeg möödunud hästi. N saabus laupäeval ning veetsime aega ülejäänud foorumlastega, kes minu juures lõbusalt makarone ja kooki sõid ning hiljem käisime kõik koos katusel jalutamas. Kingitused, mida ma see aasta üldse ei oodanud, üllatasid väga palju ning meeldivalt (sh eriti Anna, tänu kellele on mul nüüd kõlarid ja muusika tundub palju kuulatavam kui varem) ning sai nähtud inimesi, kellega kooliväliselt eriti ei suhtlegi.

Pühapäeva õhtul käisime Nekoga kinke ostmas ja pärast läksime edasi Kadriorgu, lükkasime teineteist lume sisse (hmm, ta sai sellega muidugi palju paremini hakkama kui mina) ja külastasime lõpuks Zelorit, kellega me paar tundi teed jõime, vahvleid sõime ja niisama rääkisime. Sai talle pisut räägitud ka horror-steampunki projektist ning vähemalt esmapilgul tundus talle idee isegi meeldivat. Idee teostub tõenäoliselt millalgi suve alguses.

Lasin endale hennamaalingu teha. Mul on nüüd selja peal draakon. Pilt tuleb kunagi, kui ma viitsin oma digika üles otsida. Sellega seoses tuleb mulle meelde tänane uni, kus minu juures oli mingi istumine, aga ma läksin teise tuppa ja hakkasin meigiga jändama ning tegin endale sellise full-face maalingu, et ma nägin välja täpselt nagu na'vi (need Avatari inimesed) ja see nägi väga äge välja, aga mu kaamera akud olid tühjad ja pildi tegemine seega pisut keeruline...




See on mul praegu selja peal, ainult et hennavärvi.

A hakkas eile msnis rääkima, see oli armas.

Ning mu uusaastalubadus saab tõeks, see on juba enam kui kindel.

Ahjaa - lasin endale kaarte panna, ennustus kõlab täpselt nii halvasti, kui ma ootasin. :D

25 December 2009

When fire and water embrace

Vesi lämmatab tule, summutab täiesti, ühel hetkel ei jää isegi suitsu enam nõrgalt immitsema. Seeläbi kaotab tuli kogu oma näo ja olemuse. Vesi uhub minema ka kõik viimased söed, ta leiab alati oma tee läbi takistuste, mitte miski ei suuda teda peatada, alati läheb ta edasi omamoodi, teistest hoolimata. Ja samamoodi, nagu ta teeb endale teed läbi mulla, on tal halastamatu võim tule üle, matab ta leegid lainetesse, vaikne on uppuja hääbunud karje ning ühel hetkel suleb ta silmad ja läbi virvendava pinna ei paistagi enam valgust.

Mis must alles jääb?
Kui näotuks ma muutun?
Mis saab kõigest sellest, millesse ma usun?

22 December 2009

The dark turned to us




i promise, it will change, before i drown
in the deep deep sea of hate





when i woke up
the kids were being quiet
i knew it was a dream right away
i called the limousine company



softly, softly
i miss your tender voice



style
style
style?
style



and the history books forgot about us



i hear in my mind all of this music
when it breaks my heart
no thank you no thank you



21 December 2009

White and green

Mul on üks sõber, kes on mind tohutult palju muutnud. Eriti viimasel ajal. Tänu temale olen ma kinnisem, külmem ja kalkuleerivam. Ta ise ju tahtis osati, et ma selliseks muutuksin ja mingil määral on see ka kätte jõudnud. Eriti temaga suheldes. Huvitav, kas ta on ise märganud? Viimasel ajal tundub ta aina enam ja enam eemale tõmbuvat, olgu selleks siis mis vabandus tahes ning ühel hetkel ma lihtsalt ei taha enam seda inimest uskuda. Kuigi ma usaldan alati lõpuni. Usaldus tundub üldse olevat asi, mis kõige rohkem haiget teeb, sest see on nagu reetmine, kui pärast lõpus tõe teada saad. Ma ei tahaks öelda, et ma tunnen inimesi nii läbi ja lõhki, igaüks on erineva mõtlemis- ja käitumisviisiga, aga kohati kattuvad jooned liiga tihedalt ja see teeb murelikuks.

Mõnikord on võimalik lausa füüsiliselt tajuda, kuidas inimesed meist kaugenevad. Nagu kaovad silmapiirilt. Eriti, kui nad elavad piisavalt kaugel, et neid mitte iga päev näha. Äkki oleks nagu tekkinud mingi must auk, tühjus, midagi oleks nagu puudu, nagu polekski aastaid teineteist teadnud ja usaldanud.

Vahepeal ma ei tea üldse, mida sinuga peale hakata


Teinekord oleks ju palju lihtsam mask ette tõmmata, nii et sa ei saaks midagi aru, mis minuga toimub

*

(jah, tegin top hati endale)

Dead gardens


Ehk siis "Eclipse" ei taha ikka üldse areneda...

18 December 2009

Shackled to a memory

Pole vist midagi maguskibedamat sellest, kui professionaalne viiulimängija vaatab õnnetu näoga su kätt ja ohkab: "Sinus on viiuldaja käsi kaduma läinud..."

Kuid seda enam innustab see mind veel rohkem õppima ning isegi, kui minust ei saa professionaalset viiuldajat, ei välista see seda, et mul on kunagi tore seltskond, kellega koos muusikat teha.

Lugesin mingit suvalist blogi väikesest tšehhi poisist, kes õpib juba kolmandast eluaastast Suzuki meetodi järgi viiulit mängima. Kõlab natuke õõvastavalt, sest see tädi kirjutab eriti suure vaimustusega, aga vanemaid postitusi lugedes tundub laps asjaga täitsa rahul olevat. Ma arvan, et ka minu lastest saavad muusikud, aga kindlasti sellised, kes mängivad oma vabast tahtest, mitte nii, nagu aasia perekondades, kus viiulit on üheksa tundi päevas ja mänguaega null.

Käisime täna meie alumise naabri juures, tegu on Sibeliuse akadeemia viiuliõpetajaga, kes rääkis meile esiteks tohutult klatši Anu Tali kohta (pidavat kohutav dirigent olema), oma tütrest ja tolle kummalisest viiulist, veel viiulitest ning kunstist ka. Kokkuvõttes tundub mulle, et enamustel viiuldajatel on pulk tagumikus kogu selle jäikuse ja ülbusega. See oli praegu rohkem viide tollele "imearmsale" muusikapoe töötajale, kes mulle ja Emiliale tollimaksudest mölises, meie naaber on õnneks kõvasti normaalsem, aga sarnasusi on märgata. Otseselt ta midagi ei öelnud, aga imelik tunne jäi ikka sisse.

On the other news, ma saan homme uue poogna.

Naaber oli muide mu viiulist vaimustuses, mängis seda lõbusasti ja tegi väga kena ja puhast häält. Ehk siis, täna oli ka mu esimene viiulitund. Postituse esimeses lauses lausutud sõnad ei taha kohe kuidagi meelest ära minna... Kohe kipub lausa mõtlema, et oleks ju võinud teisiti minna, kui ema oleks mind väiksena pannud viiulit mängima, aga paraku ei uskunud ta mu musikaalsetesse annetesse ning tundub, et alles nüüd, kui naabritädi talle nina alla hõõrub, et anne on kaduma lastud, tuleb talle pähe asi tõsiselt käsile võtta.

Vähemalt sedagi.

Ma ei jaksa enam. Lagritsat tahaks. Iiri kultuuri essee ei valmi kohe kindlasti ilma lagritsata. Aarrgghh.

16 December 2009

My ordinary days

Natuke tavalist juttu ka: mu läpaka klaviatuuri osad tähed ütlesid täiesti lõplikult üles. Ei Emilia, David ega Martin suutnud neid ära parandada ning katki on nad siiani, meie ühistest jõupingutustest hoolimata. Hakkasin juba ülejäänud perekonnalt uue klaviatuuri ostmiseks raha koguma, kui helistas ema ning kuna ta mees juhtus meie kõnet pealt kuulama, teatas sir Wundermensch, et tal on juhtumisi kapi otsas mõned klaviatuurid üle. Tänu temale ongi mul nüüd uus ja ilus must klaviatuur, mis lausa kutsub kirjutama. : o

Siiski on mul uut klaviatuuri läpakale vaja ning ootan kõiki ideid ja hinnapakkumisi Enduro S95PD klaviatuuri jaoks.

Hea meel on, et lõpuks ometi vaheaeg hakkab, saab GEOd lugeda, Twilighti seeriale lõpu peale teha, kohustuslikku kirjandust lugeda (viimaks ometi oleme Eestist välja jõudnud maailmakirjanduseni!) ning koos N-ga kuuma kakaod juua, youtube'ist naljakaid ja tobedaid videosid vaadata ning poole päevani magada. Nurr.

*ronib tagasi mandariinide keskele jõulukinke tegema*

15 December 2009

sir Katrin, kui teil õnnestub lugeda alljärgnevat teksti, siis pean teile hirmuga teatama, et minu kirjutuslauale on maandunud pakk iidseid draakoneid. Nad väidavad ennast olevat "Grey Warden", üks viimaseid legendaarse valvurite ordu seast. Lisaks sellele mainisid nad midagi ühe teatud iidse vaenlase tagasitulekust ning sellest, et kuningriigis on parajasti käsil tsiviilsõda ning et just sina, sir Katrin, oled saatusest valitud, et ühendada purustatud maad ja viimaks ometi see vastik peadeemon ükskord maha lüüa!

Forget not

http://www.myspace.com/sleepstringsband - ikka veel toob naerupisarad silma, kui seda lollakat lindistamist meenutan ja Terry kähisevat häält kuulan. Kui ma kunagi päris oma bändi teen, siis ühe laulu pühendan küll Sleepstringsile. :)



Ne Obliviscaris jammimas! :D Täiega ägedad tüübid on.

Ahjaa, N, kui sa seda loed, siis mul on sulle viimaks ometi jõulukink olemas! Aega läks, aga asja sai. Ma olen täiesti kindel, et see meeldib sulle. :)

14 December 2009

Pour ne pas oublier tes yeux...

Täna tuli mulle meelde see, kuidas me jalutasime N-ga Pärnu rannas ja sügis oli süsimust ja külm. Kõik puud olid raagus ja terve linn oli täis surnud puude alleesid. Väljas oli pime, aga me läksime jalutama. Meri oli ronkmusta silmapiiriga ühte sulanud ja kui linnatuledele selg pöörata, võis ees näha ainult tumedat tühjust, mis endasse kutsus mere vaikse sahiseva lainetusega. Mäletad, ma jooksin nagu hullumeelne nende lainete poole, valmis pimedusega üheks saama, et kõik jäiseks muutuks ja igaveseks ära kaoks, kuni äkitselt teraskülm ja reeturlik vesi liiga vara mu kingade vahelt sisse voolas ja mind eemale hüppama pani, tagasi nende tuhmkollaste laternate poole, meenutamaks sooja kodu, mis siiski veel ootas......

Samamoodi on mul läinud ka hiljuti - ootad ja loodad kõige paremat, jooksed peaaegu kinnisilmi lõpu poole, kuni ühel hetkel jää su kandu puudutab, tuletab meelde uppumist ja külma.

Nädalavahetus oli armas, eriti selle lõpp. N üle on ka hea meel, sest ta sai eksami B, ilma selleks midagi tegemata. :)

...je t'embrasse sur les lèvres

13 December 2009

Suva sest elektriviiulist, ma võtaks ühe otsa lennukipileti


appi kas selline koht on tõesti olemas?
ma nii tahaks seda soojust praegu.
merd ja loodust ja päikest ja imelikke loomi ning linde.
ma luban, et ma ei jääks vähemalt 10 aastaks haigeks, kui ma kunagi sealt tagasi tulen.
quito, montañita, isla de la plata, galapagos, tortuga = ♥

Ora pro nobis (pray for us)


9 December 2009

Kell on 6 kolmapäeva hommikul...

Melian ☂ says:
*normaalsed inimesed treivad sellisel kellaajal oma lapsi valmis või põõnavad hambad laiali :D
David on superstaar says:
*tudengid õpivad sellisel ajal matemaatikat :D

7 December 2009

Pulss, rütm, sagedus

Anna andeks selle eest, mis eile oli - ma ei mõelnud seda, kindlasti mitte. Kõik need emotsioonid mu sees on vahel nii üle pea, et enam isegi miskit aru ei saa ja tahaks lihtsalt ära joosta ja karjuda ning mängida koledat muusikat, mis mu sisemuse tuliseks lööb, kuni lõpuks kõik plahvatab ja siis saabub vaikus, kauaigatsetud vaikus, mis viimasedki ärritusekübemed tuulega minema viib.
Tahaks endalegi seda surmavaikust hinge, mis kõik muu summutab ja jälle rahus olla laseb.


A whole era in a bottle

Sa ei kuule, sa ei tahagi kuulda.



 aeg

6 December 2009

H. says:
*ainus koht kus ma martiniga kokku puutun, ongi farmville
*ma riisun tema lehti ja ta väetab minu kõrvitsaid.

With your back on the wall, you've got one place to fall.


Omamoodi kummaline, kuidas ma nii selgelt ja täpselt mäletan selle pildiga seonduvaid emotsioone ja ometigi ei kirjutanud ma sellest tookord sõnakestki. Kogu see pragunemine, väljapurskamine, tühjus - nad on siiamaani mu tunnetesse augu jätnud. Kõik on kuidagi nii poolik. Emotsioonid, mida ma kunagi ülimalt kõrgelt hindasin, on nüüd kuhugi tahaplaanile vajunud. Lihtsalt töö, voolavad sõnad, veel tööd, veel mõned tuimad sõnad. Ma nagu ei väärtustaks enam ennast, kõik tundub lihtsalt nii tavaline ja ainus tunne, mis veel jäänud, on meeletu ärritus, mis tekib siis, kui ma tavapärasel viisil mõne asjaga enam hakkama ei saa.
Ma tean, et see on veel kuskil südame sees peidus ja hoolikalt ära varjatud, ma olen nagu mündi kaks poolt: üks tahab haiget saada ja olla haavatav, teine jälle kivikõva ja tundetu nagu silmaklappidega buldooser.

4 December 2009

D&D

DM: "You are scrolling you're favorite internet forum one day, when you see someone say: "asshole" to you."
P1: "I roll to cast "STFU n00b"
DM: "OK, you roll. You fail. He laughs at your comment."
P1: "Damn, can I make a saving "lol"?



.

2 December 2009

(remember that saturday when i sat there, waiting for you, hope in my hollow heart)


Give me attention
I need it now
Too much distance
To measure it out, out loud.


1 December 2009