28 December 2010

it's the same old empty threat

no i ain't scared of lightning 
and thunder never killed  
i was born in a summer storm 
i live there still



24 December 2010

oh won't you come home, come where you belong

down into our deepest dark we fell

8955 minutit / 1110.89 miili / 6 x 3:00 am


ma värvisin juuksed pruuniks ja see teeb minust nüüd ametlikult kohukese.
järgmiseks tulevad heledamad toonid ja võib-olla ka midagi uut.
aga seda näitab uus aasta ning see, kui julge mu juuksur on.


19.12 harjas p auto lumest puhtaks ning me sõitsime hämaruses siniallikaid otsima. oli palju tuisku ja kunagist musta asfalti katsid valged luited. nelivedu ei teinud teist nägugi.
me suutsime metsa ära eksida, aga tagasiteel nägi p õiget rada ning me kõndisime üle lumest ragiseva ja naksuva silla puude alt läbi ja mäest üles ning kaugele edasi ja ühel hetkel tumendas piirde taga sünkjasmust allikas. õhuke jääkirme purunes hetkega. kaks valusat mälestust sai sisse visatud.
kiiresti koju tagasi. ma ei talu külma.

käisime horteses kääbikule jõulukinki otsimas ning pärast sobivate orhideedega fotoseeria tegemist saatsime piparkoogid kuradile ja ostsime hoopis suitsukala. silence of the lambs oli õudne. ma kiljusin nagu hirmunud kassipoeg. 

filmidest rääkides - e oli meil mõni nädalavahetus tagasi külas ja rääkis mingisugusest filmist, mis pidi väga trippy olema. paar telefonikõnet ning gaspar noé meistriteos voolas läbi interneti meieni.

 

enter the void! rauge häälega neiu ja võõrastavad inimsuhted. tokyo tuled ja värvid. valgus. udu. surm & lõpukaadrid. gaspar noé on geenius. seal filmis oli nii palju tühjust ja mittekuhugi vajumist. 
kui on julgust, siis vaadake. see on hea teos.


oh heart of mine, be strong and not so malicious

15 December 2010

lost without you


aga mis siis, kui puruneb midagi sellist, millest endal eriti aimugi ei olnud? midagi taolist, mis tundus alati nii kauge ja võõrana, tundmatu ja külma maana kellegi teise reaalsuses? ma ei oska kuidagi olla. su külmad käed roolil ning raugenud pilk hajuvasse lumepimedusse suunatud. väriseva hääle ja tuhmunud silmadega rääkisid sa mulle oma mälestustest. mineviku inimesed, kohad ja hetked. sa rääkisid, kuidas te käisite koos antikvariaatides mööblit vaatamas ning vaidlesite lauanõude üle. koht, kus me istusime, oli lähedal majale, kus sa teda pärast ühiskonna eksamit nägid. autosõit pimeduses ning me eksisime tema majast 50 meetri kaugusele. sa ei suutnud põgeneda. ta oli endiselt seal, igal pool su ümber ja su sees

on uskumatu, kui palju anonüümsust ja pimedust võib pakkuda jõulutuledes kaubanduskeskuse parkla ning kaks kurba inimest hallis autos jagamas viimast õhtusööki, sinki ja saia põhiroaks ning majaveiniks jäätee. ma kuulasin sind tol õhtul nii, nagu ma pole varem mitte kedagi kuulanud, hinges voolamas ahastus ja tühjus su tunnete pärast

mida öelda inimesele, kes on kõik kaotanud? absoluutselt kõik? kuidas sa saad sellist inimest kogu südamest aidata? ma ju teen, aga kas see on üldse piisavalt?



0 Rh + 
sa käisid täna verd andmas 
"mõtlesin, et endal on halb, teen kellelegi teisele vähemalt head"

4 December 2010

and we'll party till we die

saatuslikud sõnad facebookis: "homme on üks maja tühi..."
kanister ploomiveini ning kaks klaaspudelit õunaveiniga kaasa, kiire külaskäik postkontorisse ja mu õnnest värisevad sõrmed haarasid postitöötaja käte vahelt pruunika paki, peaaegu-trepi-peal-kukkumine, autos tõmbasin pakki katki rebides sõrme verele aga jumala pohhui

äärepealt oleks ära eksinud lume ja jää sisse, aga me leidsime siiski õige tee ja õige maja ning siis tuli välja, et peoperemees ise polegi veel kohale jõudnud. eks see veidi totter oli teise inimese tühja maja ees karjuda ja signaali lasta ning power valjuks panna, kui kedagi kodus polnud... mingi hetk jõudsid kaks viimast ka kohale, p kaotas korraks autovõtmed ära, aga need olid veinikotis ja siis sai vaadatud filmi 'shrooms', kus oli rääkiv lehm

sain muuhulgas ka z-ga jutule ning ta mainis mulle, et x ja y läksid vist põhimõtteliselt lahku ja seetõttu sebib ta nagu y-d, aga samas ei sebi ka... et ta on ikka aus inimene ega hakka teise kaaslast üle lööma. samas alles mõned nädalad tagasi, kui me temaga shotiklaase kokku lõime, rääkis ta hoopis vastupidist juttu ning tahtis y-le ainult püksi pugeda

õhtu vajus ja voolas ning koduvein lõi kõigi suud lahti, g & h käitumises oli midagi liiga tuttavlikku ja lõpuks vajusid nad koos ühte voodisse, ent seda oligi arvata, noorus niidab nagu vikatiga ja üksindus ja surm on kaugele eemale peletatud hirmkalli šampanja ja halva komöödiafilmi abil



*

birds







28 November 2010

happy birthday darling

laupäeva õhtu oli valge ja pehme ning õunaveinine, umbes viie-kuue paiku saabus e ning me läksime kolmekesi linna. maandusime ühes vanalinna pubis ning meie ümber tekkis kiiresti vanadest tuttavatest hea seltskond. jõime nii seda kui teist ja läksime edasi embassysse, kus mu mõtted vajusid kuhugi sinise curacao ja rohelise absindi pehmesse sügavusse. vahepeal läks elekter ära ja kõik inimesed aplodeerisid nagu pärast fantastilist teatrietendust. dj mängis barbra streisandi remixi, kus öeldi hoopis justin bieber, s tantis ja k rääkis mulle ekast. selleks ajaks olin ma täiesti ära kadunud ning meeles on ainult mingid ähmased pildid sellest, kuidas me olime shootersis ja siis äkitselt ühes teises pubis ning s ja a plaanisid hollikasse naisi lantima minna ning mul oli tohutu uni ja maailm keerles ringi ja kõik pakkusid mulle suitsu ning üks matemaatika õpetaja oli ka seal ja p tegi talle õlu välja ja maailm maailm maailm keerles veel rohkem, kõik naersid ja muusika hajus kuhugi p juustesse ära, ta ütles, et mängis crushcrushcrush, aga ma ei saanud sellest aru

must mersu koju läks maksma 52 krooni, tänavad olid lumised, tühjad ja libedad

10:42 - ma avan silmad ja mul on maailma kõige jubedam pohmell, p vaatab mulle otsa ning ma panen silmad uuesti kinni

14:25 - uni lõppeb, tunne on tohutult kuiv ja vastik, aga 1042 on läinud

16:40 - j andis mulle s'i wacomi ning nüüd ma olen kodus ning üritan tellimust lõpetada. on nii ebareaalne, et ma lähen homme kooli ja kirjutan umbes 12 tunni pärast ajaloo kontrolltööd II ms teemal

25 November 2010

in my dreams we are endless


miski ei olnudki määratud olema igavene, isegi mitte need valged hommikud ja soojusest hõõguvad embused

sügis, talv, me jahtume

ärka minuga koos kevadel uuesti üles

the sweetest of words have the bitterest taste




there is love in your body but you can't get it out 
it gets stuck in your head, won't come out of your mouth 
sticks to your tongue and shows on your face 
that the sweetest of words have the bitterest taste


- - -


kuna täna on mikimaa elanikel thanksgiving, siis otsustas thompson inglise keele tunni ära jätta ning hommikul ärkasin ma vaid korraks üles, et armsama järel uks lukku keerata ja voolasin seejärel läbi korteri pimeduse tagasi soojade linade vahele


vahepeal mõtlesin välja ka varuvariandi ülikooli osas, aga sinna on paraku ainult 5 kohta ja ma pean ikka tõesti väga hea ja eriline olema, et sinna sisse saada


laupäeval on p sünnipäev ning tasuta hambaravi on tema jaoks igavesti läbi. ja kuna ta on paha laps olnud, siis otse loomulikult kingitust ma talle ei tee.


paras talle. 






^_____________^





23 November 2010

feather fall

ma ei olegi rääkinud, aga me käisime ükskord vaheaja alguses hiiumaal. see oli esimene kord, kui me sinna läksime, k-l oli mingi esinemine ning ta kutsus meid kaasa. sadamas oleksime vist äärepealt praamist maha jäänud (ja 4 tundi ootama pidanud), aga õnneks mahtusime siiski peale ja sõitsime väga kaua aega üle mere. praamis mängisime hipsterit. õnnetu hüüdnime sai endale külge p, kes oli meist tõenäoliselt kõige vähem hipster üldse.
aga tal lihtsalt ei vedanud.
autole jooksis teel hirv ette. pihta ei saanud (kiirus oli väike vist), aga autotuledest kahvatunud hirv oli nagu hurmav kuu keset süsimusta maanteed. pärast seda olime veidi ettevaatlikumad.



olgugi, et k on mulle juba nädalaid selle filmi ilmutamisega pinda käinud, jõudsin ma selleni alles täna ning ma ei saanud temast ühtegi head pilti, küll aga ta kaaslasest. pärast etendust kõndisime kolmekesi tagasi ühikasse, k tutvustas mulle oma lemmikveini ning me sõime hommikul ära väikeste ühikaelanike toidu



hommikul jälgisid mõlemad pohmud õndsa näoga discovery channeli pealt filmi lindude paaritumisest.

enne praami peale minemist lõime veel korraks lahti armsa sõbra regio atlase ning läksime hiiumaad avastama. eespool lesiv paat seisis lihtsalt maantee kõrval ning sellest saab nüüd minu uus kodu



edasi sõitsime suursadamasse, kus udu vajus malbelt ja jahedalt kaide ja sadamahoonete vahel laiali. kõik oli mahajäetud ja vaikne, eemal kauguses kakerdamas üleni musta riietatud sadamatööline. p ja k tegid suitsu (millal nad poleks seda teinud?)



praam oli kõige rõvedamal võimalikul moel rõve, mina ja k jäime mõlemad merehaigeks ja mängisime tülpinult kaarte, kus ma iga kord k-le valetamises pähe tegin. telefonid helisesid ja raadios mängis mingi suvaline muusika, ma olin liiga väsinud, et midagi täpsemalt mäletada



millalgi üsna pea külastas meid h, panime projektori üles ning enne järjekordset sigaretti õnnestus mul ka üks pilt saada. desktopi autor on `kuschelirmel



ja kaks viimast pilti johanna fotoshoodist. ei jäänud selle filmiga üldse rahule, oli pilte, mis oleksid võinud hästi välja tulla, aga need on kas liikumisest udused või pole fookuses. võib-olla peaks suurema isoga filmi ostma.

18 November 2010

freckles and bones

ma tahan olla noor ja rebel ja 15 ja teha metsikuid asju ning hääletada riigi ühest otsast teise
tahan jälle seda aega, kus kõik oli seadusega keelatud ja siis oli ilgelt hea tunne midagi illegaalset teha
sellepärast oligi suureks saamine vastik


lugesin täna nirrimi blogi ja seda, kuidas ta kirjutas nii puhtalt ja siiralt oma minevikust ja sellest, kuidas ta ise uskus ja unistas. ma tahaks ka osata samamoodi oma unistusi täide viia. umbes aasta tagasi murdus midagi mu sees jäädavalt ning ma ei oska enam end leida. enam pole järel seda vaimustavat julgust ja jõudu edasi minna, mis varem alati toeks oli ja kõigest raskest läbi tõi


ma isegi ei tea, kuhu ma enda kaotanud olen ning mul pole õrna aimugi, kust seda otsida. vahele on jäänud nii palju asju ja mälestusi, väga paljud neist kahjuks igaveseks unustatud. kui ma poleks üles kirjutanud, ei teaks ma praegu enam, kes ma aasta tagasi olin. kogu 11. klass on nagu mingi ebareaalne rõve unenägu. justkui oleks aeg-ajalt üles ärganud ja siis jälle magama jäänud kuhugi selle sureva lootuse keskele


ma ei ole kindel, mis minust saanud on... tuli filmikaamera ja päästis mõned hetked; tõi sellise suve, nagu vaja oli ning kõik oli liigagi ideaalilähedane, sisaldades päevast tuhmunud asfaldil lamamist juunikuu öösel, kastest märga heinamaad ja kummituslike hobuseid kuskil kauguses, jalad pehmed nagu siid ja meie 2 hõljumas üle tundmatute teede kusagile tühjusesse


ma pean proovima, tõesti pean ja väga palju, ei lase kõigel jälle tühjalt välja voolata, nagu see varem alati juhtunud on

17 November 2010

I don't know

draft, draft, draft, draft, draft

aitab kah sellest täiesti kasutust "save now" nupust, vahepeal peaks siiski midagi öelda ka olema, kõigist mõtetest hoolimata

eelmisest sügisest on nii palju mälestusi. vaid vähesed neist on piltidena alles. enamik on unustusse vajunud ja igaveseks kustunud

tuhmid ja tumedad pärnu tänavad, kus me hulkuvate kassidena hommikust hommikusse kõndisime; jõe vaikus ja hoomamatu võim; tema tulest ja jääst silmad; korteris kustutatud tuled ja hõõguv soojus; jääkülmalt lainetav meri ja märjad jalanõud; hinge tumesinine vaikus ning absoluutselt kõik mahub südamesse sisse ennast laiali laotama nagu nähtamatud käed kataksid laudu valgete laudlinade ja hõbedast söögiriistadega

unustatud








* * *



liiga habras õnn, mis kerkis esile kusagilt kaugelt, ilutulestiku ja šampanjaklaaside vahelt, a ja kõik temaga seonduv, millest praeguseks enam mitte midagi alles ei ole. mõttetu sõpruse rikkumine ja mõttetult raisatud kevad. võiks veel nädalaid leierdada, kelle süü see täpsemalt oli ja kes alustas, kumbki ei annaks ikkagi mingil juhul alla.
ilmselt ei taha sa mind praegu isegi enam tunda.
ometi, kui me käisime ttgs oma küsitlust tegemas, jäi ta kusagilt silma ning mu viisakale tervitusele vastati kurja põrnitsusega. kas nii käituvad siis täiskasvanud inimesed???

miks on vaja niimoodi viha pidada veel pool aastat (ja rohkemgi) hiljem? mis mõte sellel on? nagu ei olekski mingit muud võimalust peale süüdlase vihkamise... aga suhtes on alati süüdi vähemalt kaks inimest, mitte mingil juhul ainult üks

14 November 2010

it's your turn hades

ma ei viitsi. üldse kohe mitte. kõik on nii ära ja eemale vajunud & osati nagu ei tahaks ka, et see enam tagasi tuleks




vbl ongi ilma parem

30 October 2010

my experimental game


tol hetkel oli ta minu jaoks kõige ilusam tüdruk kogu maailmas - ta tumedad siidised juuksed langesid heledale padjale & õrn flirtiv naeratus oli vaid eelmänguks järgnevale katastroofile. see, mis edasi juhtus, avas minus nii mõndagi; varem vaid eksootilise utoopiana tundunu sai ühtäkki reaalsuseks... ühel hetkel olid vaid minu & tema huuled & ma teadsin, et see miski muudab mind tohutult, avab saladusi, mida ma ise pole julgenud avada, annab maailmale teistsuguse maitse

järgmine kord 'juhtus' vaid mõned nädalad hiljem; me olime vaid pooleldi juhututtavad ühel erapeol, kus ta tantsis nagu jumalanna ning ühel hetkel olime me kogu seltskonna vaatamisväärsus... see polnud enam see vana arglikkus, pigem enda tunnete ja seksuaalsuse proovilepanek

ma läksin sellel õhtul koju & ma polnud enam seesama inimene, midagi hoomamatut oli igaveseks muutunud & mind endaga kaasa viinud; viinud nende kahe tüdruku maailma, kus tunnistamata sõnad tõeliseks saavad & vanad tunded kriginal murduvad -

nüüd on sellest juba tükk aega möödas & mulle meeldib keegi teine
ent need mälestused ei tuhmu veel niipea

18 October 2010

borrowed wings and forgotten memories


mis siis, kui saab otsa midagi sellist, millesse on väga kaua usutud? miski, mis on nagu kindlus, lõppematu ja igavene tugipunkt? see on midagi, mis annab alati rahu ja usku sellesse, millega ise pole tihti suutnud hakkama saada, midagi täiesti teistsugust ja saavutamatut ja samas nähtaval igaühele, nähtaval ka mulle ning niivõrd suureks eeskujuks mitmete tundetute ja tühjade kuude jooksul

ma õppisin neilt kohutavalt palju, meeletult palju asju, mida ma ise poleks iialgi välja mõistatanud ega ära arvanud... ma õppisin naerma ja elama teiste inimeste kombel, viisil, mis mind ennast ka lõpuks õnnelikuks tegi

need olid kordumatud mälestused ja lõppematud hommikud, heade inimeste naerused silmad, teistes tubades magatud uned

see lugu kõlab täna niivõrd traagiliselt valesti; nagu oleks see kindlus olnud ainult minu oma, see on vale, ta kuulus neile, kes ta ehitasid... ent ta sai mulle kullast väärtuslikumaks ning oma piiritus egoismis julgen ma tunnistada ainult seda, et ma igatsen seda kõike taga ega suuda siiamaani toibuda, et see maha lammutatud on

(ning samamoodi julgen ka loota, et mul on põhjust see kirjutis siit varsti kustutada...)

ei... see ei ole siiamaani õige... ma ei oska viimasel ajal oma nukrust õigel noodil väljendada

11 October 2010

10 October 2010

broken secret garden

eilne oli nii ebameeldiv; uskumatu, kuidas üks inimene võib terve päeva ära rikkuda.. ja ma veel lootsin siiralt, et enam teda ei huvita ning kõik ongi läbi

+ tahan ära joosta
+ monsieur r
+ selguselejõudmine;

- valu, liiga palju füüsilist valu
- antibiootikumid
- mademoiselle m

külastasin tthk juuksurit ning sain kahe koidula eest uue soengu ja imeilusad terved juuksed ning juured on igati värvitud, kindla peale lähen sinna tagasi ja umbes kuu aja pärast värvin kas a) roosaks, b) oranžiks või c) mantlipunaseks.

ma ei suuda oma valgete öökullidega pilti teha, tehnika on nii kehv ja need fotod ei ühildu üldse omavahel, mistõttu pean ma selle ilmselt prügikasti poole teele saatma, kuigi idee mulle tohutult meeldis

ning kui teil on mingeid inspireerivaid pilte või jutte või mõtteid, siis laske tulla... ütleme nii, et ma teen praegu mõned tasuta tellimused. fotosid võin ka töödelda. ma ei garanteeri, et igast fotost ja ideest midagi kohe välja tuleb, aga mul on vaja millegi peal kätt harjutada. kui keegi "aquariumit" mäletab, siis võib-olla selles stiilis midagi

jah, ma pean ära jooksma mõneks ajaks, õnneks pole vabadus ja põgenemine enam kaugel (ja see on alati olemise palju paremaks teinud. väga palju paremaks)

6 October 2010

nothing but sorrow and grief


kas kurbus paistab tõesti nii väga välja? täna pole esimene kord, kui mulle seda mainitud on. võib-olla närtsin ma koos sügisega ja lõpuks polegi enam kuhugi mujale minna kui vaid talveunne kuskile oma nukruse ja tõsiduse keskele. ma nagu ei oskaks enam naeratada, asjad on kuidagi halliks muutunud... ideid peas on, aga nende täitmine ei too enam rõõmu...?

teeme nii, et ma olen täna parem kui eile

27 September 2010

placebo

viimasest kirjutamisest on küllaltki pikk aeg möödas ja kuigi ma aeg-ajalt olen mõelnud, et peaks siin ka endast elumärke maha jätma, pole samas eriti midagi öelda peale selle, mis vahepeal toimunud on, ning kui mõned tüütud pisiasjad välja arvata, on see arvatavasti üsna samasugune mõne siinse lugeja blogiga.

üks märkimisväärseid sündmusi oli kindlasti rebaste retsimine, mis toimus vhk-s tsirkuse kujul ja kui ma kohtusin vähesteks minutiteks n-i, m-i ja h-ga; samuti photoshoot t-ga külmas kelvingi rannas; vahepealne väike tööots, mis tõi sisse veidralt suure summa ja meeldiva pakkumise eesti idanurgas; ebaõnnestunud trip eesti idanurka, mis lõppes hoopis tartus t korteris vesipiipu suitsetades ja harry potterit vaadates; samuti viidi minema p auto peeglid (kolmandat korda selle mersu eluea jooksul) ning me hakkasime kirjutama oma uurimistööd.

uurimistööst võib vist isegi pikemalt rääkida. mulle meenus, kuidas t saatis mulle mõni aeg tagasi mingi lühikese küsitluse ning inspiratsioon meie uurimistöö jaoks tuli ka sealt. teemaks on seksuaalse teadlikkuse erinevus religioosse suunitlusega koolis ja tavakoolis, kus jeesus kristus on kohalikule jürile küllaltki kauge teema. me arvame, et religioosse suunitlusega koolides on see teadlikkus väike. lühike testuurimus, mida m ja p täna tegid, tõestasid seda - rasestumisvastaste vahendite hulgas said muuhulgas nimetatud näiteks diafragma ja "teatud pillid". ma jään rõõmuga ootama, kuni küsitlusse ilmuvad esimesed uued rasestumisvastased vahendid nagu sidruniviil tupes ja aspiriinitablett pärast vahekorda.

küsitluse korraldame ix klassi õpilaste seas, üks koolidest on vhk ja teise puhul me veel mõtleme.
kui on soovitusi, andke teada.
kui me kalenderplaani ka kokku paneme, siis on selle perioodi töö tehtud ning edaspidi hakkab meil p-ga esmaspäeviti ainult kaks tundi olema.

rets oli vahva. kokkuvõttes oli mul kolm rebast: mareta, mirjam ja solveig, kes nägid välja sellised:
siin pildi peal on mirjam veel meikimata ja riideid tal ka seljas pole, mareta meik on poolik ning solveigile ma ei julgenud eriti midagi teha, kuna ta tundus selline õrnake olevat. aga kokkuvõttes olid täitsa toredad rebased.
balti jaamas rebastele riideid ostes leidsin endale ka kõrvarõngad (: btw, seal on suurepärased ploomid.

9 September 2010

dying souls


jah, mul on seda tugevust, et vastu pidada & lõpuni olla see, kes ma tegelikult peaksin olema....... ma vist taipasin täna, mis mõni aeg tagasi valesti läks & püüan seda nüüd meeleheitlikult parandada. ma tean küll, et kõik on läinud oodatust paremini, aga ma ise pole piisavalt hea olnud & täna jõudis see kuidagi eriti valusalt kohale. aga ma lihtsalt pean suutma. ma ei ole kellegi teise koopia. ma ei saa end enam temaga võrrelda. see on möödanik, ammune minevik, mis aastaid tagasi unustusse vajus. ma olen igal juhul parem kui tookord. ma olen täna parem inimene. see on raske, aga ma tean, mis väärtus selle tulemusel on.

30 August 2010

with your destiny

laisad suvepäevad on nii tasaselt viimasele hingusele jõudnud, et me vaevu märkasime - enam ei ole hämarikus seda kollakat vinet, puudub sumedus ja soojus, kass magab õhtuti kauem ja korter oli eile külm

muuhulgas sai p mõni aeg tagasi endale juhiload ning kui kõik kohtingud autopesulates ja tanklates välja arvata, siis sai päris palju ringi sõidetud ja uutes huvitavates kohtades käidud. esimesel õhtul tallinnas sõitsime läbi turistidest ülekülvatud vanalinna ja kuulasime kurja muusikat. soomlased olid väga hirmunud nägudega

18. sünnipäev algas scavenger huntiga ja lõppes üsnagi huvitava peoga minu juures, kus oli kohal umbes 20 inimest. päev pärast seda nägin ära siniallikad, raasiku kiriku välikempsu ning jägala joa. tegin endale kõrvarõngaaugud (elu esimesed) ning p käis verd andmas

oli ka küllaltki kurbi hetki, kus teineteisemõistmine just päevakorras ei olnud, sh erinevad arusaamatused ja muud ebameeldivused... aga nüüdseks on need vist läbi?
tho ma võrdlen end aeg-ajalt ikka kellegi teisega ja see ei ole hea

ma ei taha seda sügise kurbust, nukrust ja niiskust
eelmistel aastatel on selles kõiges omaette võlu olnud, tänavu aga mitte. ma ei suuda oma suvel minna lasta, mälestusi on liiga palju, kõik need hämarad õhtud teineteise vastas, kehad hingamas soojusest ja sõrmed otsimas sametist puudutust
ma kardan jahedust; ootamatult hääbuvaid tundeid ja kalke igapäevaseid näoilmeid. ma ei taha unustada; on olnud liiga palju ja ta on kõike seda väärt
võib-olla on kadunud see esimeste nädalate joobumus ja meeltesegadus; 
aga tõde on see, et ta jäi & usaldab & on............


lugesin kafkat, mulle ei meeldi ta stiil, see on liialt intriigivaene
nüüd, pärast raamatuga töötamist, saan ma enam-vähem ta sümboolikast ja kujunditest aru
aga oleks saanud palju, väga palju paremini teha

(loetud said "metamorfoos" ja "otsus")

võib-olla ma lihtsalt ei oska end sinna ajastusse sisse viia ega ühegi tegelasega samastuda, pealegi tundus peategelane mulle liialt suletud ja rumal
samas kafka oli juut, aga ta ei tahtnud olla, vaene noormees

15 August 2010

come on and do your worst

üle kogu eestimaa käinud supertorm jättis minu täiesti puutumata. tol ööl ainult müristas pisut (just nagu mõnitamiseks) ja seejärel jooksid pilved võimalikult ruttu minema... ei tulnud midagi välja ka virmaliste vaatamisest, kuna neid oli ilmselgelt näha ainult tartus ja langevatele tähtedele pole ma see suvi ka peale sattunud.

mõned päevad hiljem külastasin esimest korda elus haapsalu linna. kaamera suutsin kahjuks maha unustada, seetõttu pole mul teile ka näidata pilte imeilusast suvisest väikelinnast, aga mul on veel külmkapis haapsalust toodud pitsat :')) & selle pitsaga on üldse naljakas lugu: me hakkasime kuskil kella 18-19 paiku tagasi hääletama, pool pitsat kaasas (keegi tellis veidi liiga palju süüa), aga mitte ükski auto ei võtnud meid peale... siis me jalutasime kuskil kella kaheni öösel, poolik pitsa kaasas, ning mängisime ühe suvalise maja ees kaarte. väljas oli kottpime ning me olime täielikul eikellegimaal tallinn-haapsalu maanteel. ilmselt oleksime sinna ka hommikuni jäänud, aga jumal saatis meile inglid tumerohelise opeli kujul, kus sees olid kolm vana tuttavat ning nad tõid meid tagasi tallinna.

lugesin läbi raamatu, millest p oma kirjandusliku alter ego tegi - "the associate" - see oli nii hea raamat, huvitavalt kirjutatud ja pinget oli pidevalt sees, lisaks rääkis see juristide koledast elust

järgmisel päeval otsustasin ma, et nüüd on aeg tartusse minna ja seda me ka tegime. tol päeval sõin esimest korda üle mitme aasta aleksandrikooki ning see oli täpselt nii lääge nagu alati. põltsamaa ristis hääletades otsustas p, et ta tahab suitsu teha, ma leidsin, et ta ei peaks.

s: "ära suitseta, me ei saa auto peale."
p: "autosid ei tule praegu."
 (läheneb suurem auto)
s: "..."
(lähenev auto osutub rekkaks)
p: "rekka pole auto... pealegi see nii kui nii ei võta meid peale."
(rekka peatub)
s: ". . ."

kokkuvõttes jõudsime nelja autoga tartusse, leidsime kõigepealt t noiri kohvikust & läksime eedenisse talle toidunõusid ostma ning hiljem, kui me tema korteris olime, jõudis ka m sinna. sealt edasi läksime tartuffile, vaatasime kahte filmi ja sõitsime läbi pimeda tuledesäras tartu taksoga koju m-i poole. hommikul tegime vesipiipu ning mina & p läksime linna. sõin roosat hello kitty suhkruvatti ja kui m & t ka linna jõudsid, pressisime me end neljakesi kaubahalli photoboothi ja tegime neli imelist fotot. 

järgmisel päeval läksime pro optikasse ning p otsustas, et tema saab nüüd endale läätsed. umbes poole tunni pärast seisis ta suures teadmatuses keset tartu kaubamaja, hunnik läätsekraami käes. seejärel suundusime ruunipizzasse sööma ning hiljem külastasime botaanikaaeda, suudlesime puu sees ning toitsime parte, kellel oli herne poest ostetud saiast täiesti pohhui. asjas võis muidugi süüdi olla ka palav ilm.

kui õhtu veidi jahedamaks tõmbus, suundusime me creppi sööma. hoolimata meie headest kavatsustest ei olnud creppi herilased sellega eriti nõus, et me ainult kahekesi seal sööme ning üritasid meeleheitlikult aidata mind mu coca-cola joomises. see aga lõppes tiivulistele kahjuks üsnagi õnnetult, sest nad ei arvestanud sellega, et nad einestavad koos kahe sadistiga... viimase herilase püüdsin ma ise salvräti sisse ning p pani selle pidulikult põlema.

üritasime ka tol õhtul photoboothi külastada, aga vaene putka oli ilmselt meie räsimisest nii kurnatud, et ei tahtnud isegi mu 25-kroonist sisse süüa... seega jäid pildid tegemata. uurisin netist, et eedenis peaks ka putka olema, aga ilmselt oli see õhku lastud, seega ostsin eedenist vene juuksevärvi ja tulemus jäi selline:

 ... ja kes selle sissekande ilusasti lõpuni luges, võib tulla mu sünnipäevale. : D toimub 21. augustil, algusega kesklinnas, kellaaeg täpsustamisel. kaks sõna: scavenger hunt. ei mingit mängumaksu, aga kingituse peab tooma!!!111one muidu ei saa sünnipäevale. mul on täiesti ükskõik, mida kingitakse, aga kui keegi leiab, et 18 on ikka tähtis number ja peaks praktilise kingituse tegema, siis võib oma valitud summaga toetada minu prahasse mineku fondi ^_____^

(aga muu praktiline kingitus hoidke küll kaugele eemale, ma eelistan siiski absurdi ja hello kittyt)