20 January 2010

The fragments of love with no destination.

miks sa minuga enam ei räägi?





ma igatsen sind ikka veel. seda, kuidas sa mind aeg-ajalt sarkastiliselt vaatad ja vahepeal muigad ning viimaks ka minu naeratama paned. ma armastan su silmi, su juukseid ja su selga. su naha lõhn oli teistsugune kui kellegil teisel, kordumatu ja eriline. aga ma ei näe sinus enam seda mida tookord. kõik su sisemus voolas ühe hetkega välja nagu hämarus öösse, ent ta oli valgustatud kummalisest särast su ümber

inimesed hääbuvad nagu sügis talve ees, aga kas nad toovad alati kaasa ka muutusi? pimedad ajad on ees ja ma tean seda, see tekitab rohkem hirmu kui ükski teine mõte, aga ma tean, et kuskil peab olema jõudu, mis aitab mul sellest välja tulla. seni saan ma ainult loota iseenda valgusele

ma olen eneses pettunud. nii palju. seda juba suve algusest peale. kindlasti mitte mahavisatud aeg, aga hüljatud ja räbaldunud tunne on endiselt sees. ma olen idealist, kohati liigagi idealist. kui ma millegagi hakkama ei saa, tekitab see paratamatult masendust ja nukrust. kohati tuletab see pettumus ennast teravalt meelde ja sellega seoses ka kõik ebameeldivused, mida ma ei tahaks mäletada


teadmatus on frustreeriv. samamoodi ka üksindus. ma nagu annaks nii palju ära ega saaks midagi tagasi


väärtusetu. põhimõttelage. raiskamine. pimedus.



































TEE SILMAD LAHTI

No comments: