18 January 2010

I will never let them hurt you

uskumatu, kui palju see pealtnäha tühine ja lapsik anime mind muutnud on

minust on saanud nii palju parem inimene ja täna ma märkasin seda ise ka, kui Dia rääkis sisemisest valgusest, mis igaühes peidus on ning hoolimata sellest, et me seda välja ei näita, tuleb sellesse valgusesse uskuda, sest ta on meis ikkagi olemas

ma olen õppinud nii palju mõistma. asjade tähendusest aru saama. edasi minema. minus on seda jõudu, mis innustab edasi minema, kui kõik muu on purunenud. asja uuesti alustama, jätkama, kõrgemale püüdlema. ma tean, et see, kui roop jälle puruneb, ei tähenda seda, et ma enam mängida ei saaks. täna õhtul küll kokkuliimitud roobiga, aga homme on selle asemel uus väike tükk puitu, mis viiuli hääles nii hingeliselt oluline on. kui roop on terve, on ka heli puhas ja läbiv, võnkudes keeltest roopi, sealt edasi viiuli hinge ja viimaks kehasse, pannes kogu pilli helisema

uue roobiga kõlas ta hääl nagu hõbe

ja kuigi praegu on hõbe sumbunud ja must

siis homme laulab ta juba uue häälega, mis on puhas nagu tuli ja jää

ma usun oma unistustesse. ma usun oma valgusesse. ma usun sellesse armastusse, mida ma oma südames hoian. ma usun, et minus on tugevust jätkata ja lõpuni minna, kõige halvaga võidelda ja näha uut päeva pärast varjutust. ma usun, et minust on jõudu teisi aidata ja neile toeks olla

see on midagi sellist, mida mitte keegi ei saa minult ära võtta


1 comment:

Hellera said...

I'm glad you got there. *smile*