28 January 2010

Withered life




viimastel päevadel toimunu on mulle aina enam tõestanud, et ma olen kindlalt inimene, kes pooldab aborte. pole mõtet oma elu ära rikkuda ega ka mitte seda elu, mis 9 kuud hiljem siia räpasesse ja närtsinud maailma sünnib. muidugi on ju tore mõelda, et jee, ma saan nüüd emaks, aga selle peale ei mõtle keegi, et laps on investeering enam kui 20 aastaks ning tema peale kulub umbes pool miljonit krooni kogu selle aja jooksul. väga võimalik, et isegi rohkem.

üldse kõige jubedam on minu arust see, kui alaealine endale kõhu külge tekitab. nii paljud noored tüdrukud mõtlevad, et emaks saamine on tore ja meeldiv kogemus ning seda eriti 15-aastaselt, kui neil on kindlasti vaba aeg, emapalk ja perekonna toetus sellise sammu astumiseks. sellised lapsed lõpetavad paraku väga tihti lastekodudes või lähevad neil emaga suhted väga perse, sest emal jääb enda noorus elamata ja ta hakkab seda psühholoogiliselt lapse peal kuritarvitama.

mu ema oli 36, kui ta sünnitas, ning selleks ajaks mu isaga juba 10 aastat koos olnud. neil oli oma korter, kolmevärviline kass ja isal oli tolle aja kohta väga kõrge palk. ma olin viis aastat planeeritud laps.

kuigi ma olen praegu hakanud oma emaga väga hästi läbi saama tänu sellele, et meil on kaugsuhe (ta elab naabrimehe juures), mõtlen ma vahepeal ikka veel nendele aegadele, kui me isegi samas korteris viibimist ei kannatanud. pidevad keelud ja valestimõistmised, arestid ja piirangud, karjumine ja kodust minema jooksmine. ma isegi arvasin, et ma olen adopteeritud. muidugi olin ma neis tülides sama palju süüdi kui tema, sest ma olin täiesti kohutav teismeline (vahepeal olen siiani), aga hannese ema suutis minu lapsevanema kuidagi ümber kasvatada ning seetõttu suutis ta endale ka uue mehe leida, kellel on ülekaaluline koer ja puhastusfirma.

see olukord mõned aastad tagasi oleks võinud veel hullem olla, kui ma oleks olnud ups-laps. mu ema pole inimene, kes lapsi armastaks. mul on hea meel, et ta neid kunagi rohkem ei teinud. ilmselt poleks ma elu sees suutnud vanemate tähelepanu mingisuguse mardi või aleksandriga jagada. üksik laps on hea olla.

võib-olla on need emaga tülis oldud aastad ka mind õpetanud, kui suur risk on tegelikult lapsesaamine ja üldse see, kui kiiresti see vaimustus väikesest roosast titast ära kaob, kui see asendub vastiku ja lõugava teismelisega, kes käib imelikult riides ja kuulab rõvedat muusikat. võib-olla poleks mu ema pidanud seda last saama. abort ei maksa tegelikult üldse nii palju. ravikindlustusega ainult 531 krooni. tablett sisse, kõvasti valusid, vereklimpe ja krampe ning asi valmis. mõnikord on see kindlasti palju kergem valik, kui mõelda sellele elule, mis pärast 20 aastat ema hoolimatuse tõttu kannatama peab.

see ei tähenda muidugi, et ma lapsi ei tahaks, aga kindlasti alles siis, kui mul on kodu, töö ja mees, kes ei jookse sellise uudise peale minema. lapsed on toredad küll, aga ainult siis, kui nad on minu enda omad.

2 comments:

Raul Steamer said...

Õige jutt.
Asjad käigu nagu Slayeri laulus "Silent Scream".
Ehk siis "Bury the unwanted child" ja "Sacrifice the unborn".

}:-D

Lugu nr. 2 said...

ma võin tasuta ka aborti teha, ntx lükkan trepist alla