25 February 2010

Les jours tristes

ma kardan olla samas ruumis inimesega, kes on halvas tujus, pettunud, vihane ning endassetõmbunud.
nii paljud pisiasjad lähevad valesti ja mul on valus seda pealt vaadata. ma tahaks nii väga midagi teha, et sind aidata. asi polegi arvatavasti selles, et sa ei lase, vaid selles, et seal tõesti ei anna midagi teha.
hoolimata sellest suunad sa ikkagi kogu oma pahameele alati minu peale, kuigi ma pole seda ära teeninud.
see hirm on sisse jäänud juba lapsepõlvest. ma olen alati kartnud mehi, kes on temperamentsed ja kergesti ägestuvad. sa võid ju öelda: ei, ma pole su peale pahane, sa ei saa midagi teha; aga juba see hetk, kui sa vaatad vihaselt mujale, mõtled peas oma mõtteid - see kõik tekitab tunde, et sa alateadlikult süüdistad mind selles kõiges

appi ma tõesti ei oska sellises situatsioonis kuidagi käituda ja ometi sa teed mulle nii

*

"nagu vaataks tühja jõulukuuske otsisid sa miskit minu alt (ja pealt ja seest)"
 (helen)

1 comment:

Väike said...

See, kui ma kuskile mujale vaatan ja mõtlen endamisi, ei tähenda seda, et ma sind alateadlikult või ükskõik mismoodi süüdistaks milleski. Milles sa saaksidki süüdi olla? Kui sa oleksid midagi valesti teinud siis usu, et sa teaksid seda.

Ma lihtsalt ei oska teha sellist nägu, mis petaks ära inimesed ja jätaks mulje, et kõik korras on. Ma lihtsalt ei oska. Aga see ei tähenda, et ma kedagi süüdistaks.