7 February 2010

Prussian blue sky and poison green grass.


mulle ei meeldi, kui ma ei saa inimestega aus olla, neile otse näkku öelda, mida ma neist tegelikult arvan. ikka on vahel juhtumeid, kus kõike ei öeldagi välja, aga vahepeal on küll olukordi, kus inimene lihtsalt vääriks seda, et talle tõde näkku surutaks. nii vähesed inimesed kannatavad tõde. nad saavad aru. nad paranevad. ja nii paljud lihtsalt ignoreerivad seda, peitudes oma kaitsebarjääride taha, kus muru on endiselt mürkroheline ja taevas preisisinine.

ahjaa, eilne oli päris hea: tegime vesipiipu minu toas. päeva peakangelane uhkelt keset põrandat ning tuba lõhnamas kirsitubaka järele, ühel hetkel tuleb vanaema sisse. "kes siin suitsetab?! esikusse on juba suitsulõhna tunda ju!"
mina: "ah? ei suitseta siin keegi. ma arvan, et see on viiruk."
ma ei unusta vist iialgi terry nägu, kui vanaema ukse kinni pani ja minema läks.

üldse oli tore üle tüki aja terryt ja morti näha. kaua aega on mööda läinud, väga kaua.

No comments: