13 February 2010

Zeit zu leben und Zeit zu sterben

"aeg antud elada, aeg antud surra" - erich maria remarque teos, mis juba esimeste ridadega mu tähelepanu köitis. ta on depressiivne, täis meeleheidet, masendust ja õnnetust, aga erinevalt dostojevski "kuritööst ja karistusest" on seal seda abitut, kisendavat lootust, mis üritab veel süsitumedast taevast tähti leida, kuigi tähistaevas on halb, lausa väga halb, kuna siis on lenduritel lihtsam pommitada... milline teine kirjanik alustaks oma raamatut nõnda:

"surm lõhnas aafrikas teisti kui venemaal..."

kirjeldada surma lõhna - "seda imalat, lämmatavat ja rasket hõngu - gaasid olid laibad täitnud, ja võõraste tähtede helgis upitasid koolnud end viirastuslikult üles, justkui heitleksid nad veel kord, vaikides, lootuseta, igaüks ainult enda eest; ent juba järgmisel päeval hakkasid nad kortsu tõmbuma, liibusid maadligi, ääretult väsinutena, nagu tahaksid nad ta rüpesse peitu pugeda, - ning kui siis hiljem avanes võimalus langenuid ära tuua, olid mõned neist juba üpris kerged ja kokku kuivanud, ning nendest, keda kuskilt alles nädalate pärast leiti, oli järele jäänud üksnes luukere, mis pidetult klõbises äkki liiga avaraks muutunud mundrikuues. see oli kuiv surm, liivas, päikeses ja tuules. venemaal oli surm räpane ja haisev."

see on lihtsalt imeline, kuidas ta kirjeldab. iga leheküljega olen ma järjest rohkem sõjas sees. ma olen koos sõduritega rindel, surnutega telkmantli sisse mähitult vanas lagunenud kirikus, väsinud puhkuselesaadetu rongis, õnnetu rindelttulija oma purukspommitatud kodutänaval. kui ma praegu mõtlema hakkan, olen ma lugenud päris suure koguse teisest maailmasõjast rääkivaid raamatuid, millest enamus on vähetuntud ja raamaturiiuli kõige tagumises otsas, kaaned kolletunud ja lehed kohviplekilised.

mu halb tuju ei taha ega taha ära minna. kuidagi hämmastav, et n paistab olevat ainus, kes on seda mingil moel üldse märganud ja ka üritab midagi teha, et see ära läheks. ma ei taha anda katteta lubadusi... aga ma tõesti loodan, et sa saad mind varsti jälle naeratamas näha. kõik asjad lihtsalt ei ole hetkel nii õigesti kui peaks ja need inimesed, kes selle põhjustanud on, käivad ringi, silmaklapid peas, oma töö vilju tähele panemata.

kas on võimalik see, et üks armastab ja teine mitte nii väga? kuidas see inimesele mõjub? kas peab lihtsalt oma tunded alla suruma ning minema tagasi mingisugusesse ebamäärasesse faasi, kus piirid on vaid ähmaselt tunnetatavad? sellele kõigele on mõlemalt poolelt nii palju vastuargumente, nagu oleks käimas igavene lahing. ma ei pea oluliseks seda, mida inimesed ütlevad, vaid pigem kuidas nad midagi ütlevad. lause võib olla üks, aga seda saab öelda nii mitut erinevat moodi - ja mida siis ikkagi täpsemalt mõeldakse?

edasine on tõesti liiga inetu, et seda siia kirjutada

1 comment:

Hellera said...

Inimesed on erinevad. Mõned tunnevad kõike iga rakuga, mõned mitte, sest nad ei taha, ei julge või ei olegi võimelised. See tähendab aga seda, et tuleb õppida sellega leppima. Ja õppida iga ihurakuga armastama ka siis, kui teine inimene seda ainult pooleldi teeb. Ja õppida leppima sellega, kui keegi kogu hingest armastab, kui ise päris nii meeletuid tundeid ei evi. Et kedagi armastada, tuleb nad vabaks anda. Jah, see on kohutavalt raske. Ei, ma ei oska seda veel ise. Aga ma õpin.