15 March 2010

rabbits on your film



õhtu lõppeb sellega, kui ma läätsed silmast ära võtan. nad on juba kulunud, ei püsi enam nii hästi silmas, aga ma ei taha prille kanda, mitte mingil juhul. õhtu lõppeb sellega, kui ma panen tasase meloodia mängima, mis õhtu sumedusse ära kaob. see mattub raudbetoonist seinte sisse, vajub mu patja ja tekki. õhtu lõppeb sellega, kui ma avan oma lemmikkausta, 'miu', valin sealt kõige ilusama pildi ning teen blogisissekande. mulle meeldib kommentaare lugeda ja siis oma peas arutada, miks seda loeti, miks selle kohta arvamust avaldati. õhtu lõppeb sellega, kui ma ütlen 'head ööd' ning järgmiseks hommikuks äratuse panen, mõtted juba uuel laupäeval. ma unistan alati nädalavahetusest nagu lootusetu romantik.


ma käisin tartus ja suudlesin ühte tüdrukut. ma nägin esimest korda sel aastal, kuidas jõgi on lahti ja voolab edasi nagu lõputu niitide ja mälestuste jada. ma seisin jõe kaldal ja meenutasin suve, kuidas me olime sealsamas kõndinud T-ga, mõlemil seljas kleidid ja jalas kingad. me rääkisime kõigest. päike oli tuline ja tartu sulas kuumuses. täna sulas tartu esimeses kevadpäikeses ning jõgi oli lahti, jääst vaba, täis vanu mälestusi, mis ükshaaval mu meelde trügisid nagu lapsed jäätisejärjekorras.


ma jõin tequilat ning veendusin, et ta armastab mind. see on kõik, mida tahetakse; mitte armastus ise, aga teadmine, et armastus on olemas, et ta eksisteerib, mitte ei asu kaugel eemal. ma vajan armastust nii, nagu ma vajan hirmu - midagi, mis esitaks mulle pidevaid väljakutseid, hoiaks mu vere voolamas nagu varakevadise jõe. ma kardan surma ja mul on hirm selle ees, et mind piiratakse, et ma ei suuda kõik enne, kui muld on juba must nagu tuhmunud ja põlenud klaas. ma suren kevadel koos sellesama voolava lumega.


ja iga surmaga käib kaasas ka uuestisünd. ma tulin täna viimaks ometi tagasi ning kõrge bussi mahagonpunased kardinad kõikusid, vahekäiku valgustas mahe kollakas kuma, mu prillidega naaber magas. ma ärkasin, ja ma vaatasin aknast välja, ja ma nägin tumedas taevas pilvi, mis kõrgusid surma värvi kuuskede kohal õhtupimeduses. ma kujutan siiamaani ette, et need suured tumedad pilved on mäed, mis üle kogu horisondi kõrguvad. kuid täna oli neis midagi teistsugust. neist kiirgas välja helerohelist helkivat kuma, mis kuuskede tumedad tipud hilises videvikus välja joonistas. sel hetkel nagu avanes minus miski, mis oli juba kuid vaikinud. mu sisemised silmad, mis olid nii kaua suletud olnud, avanesid jälle selle valguse peale, mis hämarikus seda imetabast loodust välja joonistas.


ma tahan; ma usun; ma tunnetan.
see on olemas.

No comments: