5 April 2010

il faut photographier tout ce que tu vois


ma tahan ära, nii väga ära, sinna maailma, mida ma ise pidevalt loon ja täiustan oma piltidega. ma tahan sinna ära põgeneda, iseenda mõistusesse sisse minna ning näha neid värve päriselt, mitte neid ainult tunda, kuulata neid helisid, mille puhul ma tean, et nad on olemas ja ainult ootavad välja pääsemist

kõik nihkub täiuslikkusele lähemale. kui ma saaks, siis ma suitsetaks praegu kirsitubakat (ma just avastasin, et miski mu kirjutuslaual lõhnab selle järele) ja kuulaks vee häält ning mõtleks, et ma täitsin unistuse. seekord mitte ainult enda, vaid ka kellegi teise oma. ning see on nii hea tunne.

3 comments:

Meryle said...

Il faut photographier tout *ce* que tu vois.

Il faut que tu saches ta grammaire. ;)

Katja Stroof said...

I KNOW WHAT YOU FEEL, SISTER.

Täielik eskapism, yeah? Umbes nagu inimesed, kes kuulavad kuidas anime-tüdrukud räägivad kellegi "sinuga" ja vannutavad igavest armastust "sinule".

Oo, võitlus on raske, kuid tuleb edasi elada, täiuslikkus on vaid kiviviske kaugusel.

Melian said...

upz, maarja, ty, kohe parandan ära.
pole eriti hea mõte kell 1 öösel väga väsinud peaga prantsuse keelt kirjutada. ma teadsin, et seal on midagi valesti. :D

ning jaa, bro, elu on raske! i know how you feel about the anime girls ;_;