6 April 2010

white birds and ticking numbers


selles on midagi niivõrd muserdavat ja kaasahaaravat, kurba ja ängistavat. üksainus pilt võib nii palju muuta. väga palju midagi sellist, millesse mul tohutult usku oli, on nüüd juba mõnda aega purunenud ja selle kokkulappimiseks ei anna enam midagi teha. inimesed liiguvad oma vigadega edasi ning isegi ei mõtle nende parandamisele. mõnikord ongi nii lihtsam. vale on see, et mina ei suuda sellega edasi minna.

mul on nii kahju (ja samas teades, et sõnad ei muuda midagi!) ning iga kord seda fotot nähes tulevad kõik mälestused uuesti meelde, olenemata sellest, kui hägused nad on. ma kirjutasin ühe oma parimatest luuletustest tema magamistoas, kui suveöö oli hämar nagu hall udu ja linna müra jäi kaugele, kaugele maha.

tahaks aidata, aga lihtsalt ei saa, sest kalender on kellegi teise jaoks kinni...

No comments: