4 May 2010

but you never realize

mulle on jälle sattunud naabrid, kes peksavad oma imikut.


ma pole selles küll 100% kindel, aga see laps nutab absoluutselt kogu aeg - see pole tavaline lapsenutt, selles on meeletult hirmu ja õudust ning ema röögib kogu kõrist ja ropendab, et beebi vait jääks. seda on kohutav kuulata. ma arvasin alguses, et äkki on mingi suvaline peretüli, aga paistab, et asjasse on kaasatud väike laps. läbi betoonseina on sellise asja äraarvamine muidugi üsna riskantne, aga see pole esimene kord. minu jaoks tundub nii uskumatu, et mõni inimene suudaks oma lapsesse niimoodi suhtuda ja teda vägivaldselt kohelda. ma ei imestaks, kui ta oma last peaga vastu seina peksaks või midagi muud julma teeks.

minu perekonnas pole kunagi olnud sellist asja nagu armastus. igasuguste tähtpäevade puhul on alati lausa piinlik õnne soovida või perekonnaliiget kallistada, see tundub lihtsalt nii võõras. ma ei oska neile sünnipäevaks midagi kinkida ning ma ei oska midagi nende vastu tunda. minus pole seda armastust kunagi kasvatatud; pigem ainult eemale tõrjutud ja kuskile sisemusse vangistatud. ma loodan, et minu lastel kunagi nii ei ole, sest ma ei taha, et nad peaksid kogema sama häbitunnet oma vanemaid kallistades. selliseid emotsioone ei tohiks mitte kunagi tekkida.

isa on soomes mitmeks nädalaks, vanavanemaid pole, ema elab õhtuti oma toas ja nädalavahetustel mehe juures. perekond on jälle korralikult laiali lagunenud; või noh, vähemalt see, mis vahepeal kunagi tekkis.


ning pole põhjust paanikaks, ma tegelen oma naabritega homme.

No comments: