7 May 2010

november 1986


What if I let you in?
What if I make it right?
What if I give it up?
What if I want to try?
What if you take a chance?
What if I learn to love?

sattusin kõneõpetuses lugema kauri raamatut "saad kõik, millest loobud". ma ei kuulanud eriti ta ettekannet ning raamat tundus olevat üsna palju kristlikule väärtussüsteemile üles ehitatud, aga ma lugesin ikkagi. seal oli päris palju huvitavaid väiteid, eriti just suhete kohta ja kuidas lapsepõlv inimese hilisemaid suhteid mõjutab. kui perekonnas pole armastust olnud ning last on halvasti koheldud, ei oska ta ennast päris armastuses kohandada ning otsib endale suhtes partneriks pigem kedagi, kes on sama hoolimatu ja julm, sest see on vana ja hea ning ohutu, sellega on harjutud. armastus rebib haavad lahti ning toob välja kõik lapsepõlve puudujäägid. armastus austab teise inimese isiksust nii väga, et laseb tal olla see, kes ta on. sellepärast ei kohku ta tagasi nõrkuse ees, vaid jätab sellele ruumi

võib-olla on see jama. aga need paar peatükki, mis ma läbi lugesin, tundusid küllaltki võrdsed sellega, mida ma ise mõtlen... esoteerilised eneseabiõpikud jahuvad alati sama palju nagu keskmine gümnaasiumiõpilane oma kirjandis ning neil lausetel on harva mingi sügavam mõte. ka enamus psühholoogide öeldud sügavatest lausetest on lihtsalt hea kõlaga, aga tegelikkuses tähendab teine lausepool täpselt sama, mis esimene.

ta käitumine ja kõik tema saadetud signaalid, need puudutused, embamised, põsesuudlused ja see, kuidas ta rohmakad sõrmed minu omi silitasid ning mida mina tundsin... ja tema hiljem lausutud sõnad, kui ta avaldas kahetsust selle üle, et ma nii noor olen. ta mainis samuti, et ma olen kena.
ometi, tal on neiu [keda ta väidab, et armastab] ja kogu see õhtu oli nagu läbi udu nii imelik ja ebaselge. miks ta nii tegi? milleks? millest see meeletu soov mind puudutada?

hearts are breaking, hearts are breaking, hearts are breaking

ta oli täna siin. veider, mu tunded tema vastu on endiselt olematud. ma ei saagi aru, kas asi on välimuses või millegis muus, aga mul on tunne, et midagi on väga valesti. ta üritab mind võimalikult ruttu enda omaks teha, mõistmata, et mulle sellised mängud ei meeldi. mitte keegi ei saa mind kunagi omada. mitte kunagi.

circling the pain inside your soul, i reached inside your silence to steal what you won't show
i tried to find the answers in my fears, but what was found is lost again
i'm breaking, i can't do this on my own
can you hear me screaming out? am i all alone?

ma pole tüdruk, kes hakkab mehele puust ja punaseks selgeks tegema, mis valesti on. ta lihtsalt ei mõista. ning ei hakka kunagi mõistma. inimesed ei muutu, kindlasti mitte nii ruttu...
kas ta üldse mõtleb veel minule? mida ta minust mõtleb? kui ma saaksin ühe võime, siis ma tahaks näha su südame sisse ja teada, kuidas sa mäletad neid päevi, kui sa polnud veel avastanud minus peituvat kurjust, võrrelda sellega, mida sa tead ja näed praegu.

"and i'd kiss your tears away"

kui sa vaid mäletaksid, kui palju sa mulle tähendasid - kogu su armastuse siirus oli nii tõene, et needsamad sõnad kellegi teise suust kuulduna kõlavad võimatult võltsilt ja isegi ilgelt. 
ma tahan jälle olla see haavatav tüdruk, kes suudaks rohkem tunda kui vaid pelgalt nõrka iha, mis mõne nädalaga hääbub. ma tahan osata hoolida ja igatseda [nii, nagu ma kunagi igatsesin ja hoolisin], olla sõltuv ja õrn, habras ja peen. ma ei oska seda mitte kunagi. ma ei oska olla naiselik.
ma võin olla iseseisev, sõltumatu ja isegi eemalehoidev, aga kas seda kõike on vaja?


ps. ma armastan punaste juustega tüdrukuid, keneth ka.

No comments: