18 October 2010

borrowed wings and forgotten memories


mis siis, kui saab otsa midagi sellist, millesse on väga kaua usutud? miski, mis on nagu kindlus, lõppematu ja igavene tugipunkt? see on midagi, mis annab alati rahu ja usku sellesse, millega ise pole tihti suutnud hakkama saada, midagi täiesti teistsugust ja saavutamatut ja samas nähtaval igaühele, nähtaval ka mulle ning niivõrd suureks eeskujuks mitmete tundetute ja tühjade kuude jooksul

ma õppisin neilt kohutavalt palju, meeletult palju asju, mida ma ise poleks iialgi välja mõistatanud ega ära arvanud... ma õppisin naerma ja elama teiste inimeste kombel, viisil, mis mind ennast ka lõpuks õnnelikuks tegi

need olid kordumatud mälestused ja lõppematud hommikud, heade inimeste naerused silmad, teistes tubades magatud uned

see lugu kõlab täna niivõrd traagiliselt valesti; nagu oleks see kindlus olnud ainult minu oma, see on vale, ta kuulus neile, kes ta ehitasid... ent ta sai mulle kullast väärtuslikumaks ning oma piiritus egoismis julgen ma tunnistada ainult seda, et ma igatsen seda kõike taga ega suuda siiamaani toibuda, et see maha lammutatud on

(ning samamoodi julgen ka loota, et mul on põhjust see kirjutis siit varsti kustutada...)

ei... see ei ole siiamaani õige... ma ei oska viimasel ajal oma nukrust õigel noodil väljendada

3 comments:

Mort said...
This comment has been removed by the author.
Mort said...

Eks kindlad võivad paista nii mõnedki asjad, millest väljaspool olles vaid pealisehitust näha saab.

Küpsis sulle.


Mort.

Lara said...

nuh, minul tõmbas hinge kinni & silmad punaseks see