18 November 2010

freckles and bones

ma tahan olla noor ja rebel ja 15 ja teha metsikuid asju ning hääletada riigi ühest otsast teise
tahan jälle seda aega, kus kõik oli seadusega keelatud ja siis oli ilgelt hea tunne midagi illegaalset teha
sellepärast oligi suureks saamine vastik


lugesin täna nirrimi blogi ja seda, kuidas ta kirjutas nii puhtalt ja siiralt oma minevikust ja sellest, kuidas ta ise uskus ja unistas. ma tahaks ka osata samamoodi oma unistusi täide viia. umbes aasta tagasi murdus midagi mu sees jäädavalt ning ma ei oska enam end leida. enam pole järel seda vaimustavat julgust ja jõudu edasi minna, mis varem alati toeks oli ja kõigest raskest läbi tõi


ma isegi ei tea, kuhu ma enda kaotanud olen ning mul pole õrna aimugi, kust seda otsida. vahele on jäänud nii palju asju ja mälestusi, väga paljud neist kahjuks igaveseks unustatud. kui ma poleks üles kirjutanud, ei teaks ma praegu enam, kes ma aasta tagasi olin. kogu 11. klass on nagu mingi ebareaalne rõve unenägu. justkui oleks aeg-ajalt üles ärganud ja siis jälle magama jäänud kuhugi selle sureva lootuse keskele


ma ei ole kindel, mis minust saanud on... tuli filmikaamera ja päästis mõned hetked; tõi sellise suve, nagu vaja oli ning kõik oli liigagi ideaalilähedane, sisaldades päevast tuhmunud asfaldil lamamist juunikuu öösel, kastest märga heinamaad ja kummituslike hobuseid kuskil kauguses, jalad pehmed nagu siid ja meie 2 hõljumas üle tundmatute teede kusagile tühjusesse


ma pean proovima, tõesti pean ja väga palju, ei lase kõigel jälle tühjalt välja voolata, nagu see varem alati juhtunud on

No comments: