31 January 2010

My thoughts my thoughts my thoughts are killing me

kodus. abr mängib. machinariumis olen mingi väga lollaka koha peal kinni, ei saagi aru, kas mängu viga või on mul lihtsalt midagi kahe silma vahele jäänud. õlitünni & koera kohas lihtsalt play-nupp ei tööta. ma vist mäletan, et david mainis midagi voolu kohta, aga ükski walkthrough ei räägi sellest midagi. nii et ma olengi lihtsalt teadmatuses edasi. edit: korda sain

mu peas toimub jälle üks ebameeldiv mindfuck. mõtted suhtlevad omavahel. mul on vahepeal tunne, nagu nad räägiksid mind taga ja irvitaksid, kui ma midagi valesti teen. selliste kaaslastega on võimatu koos magama jääda. kui a täna kell veerand viis ära läks, jäi tema asemele lihtsalt külm sein. ebameeldiv. mõtted tulid ka kenasti asemele nagu lasteaialapsed nööri otsas ning ma sain seal vist hea tund aega lihtsalt niisama veeta.

ma tahaks end lihtsalt ära peita. kõik on nii vale. kogu see introvertsus, mis jälle kogu täiega lajatab. viimane kord oli umbes pool kuud tagasi. hakkab jälle peale. fuck off, dear silence, please fuck off. i don't need you. ma tahan praegu väljapoole elada. enda eest ei saa paraku põgeneda.

nädalavahetusel oli vahelduseks väga hea kõik maskid kappi tolmu koguma jätta. on vist ainult üks inimene, kellega ma saan olla mina ise. keda mu halb tuju ei häiri. vist. ma ei taha siiski midagi ära rikkuda. ja naeratada on alati kergem kui mossitada. mul on hea meel, et ta mind lihtsalt enesestmõistetavaks ei pea. kõik on praegu hästi, vähemalt selle koha pealt küll.

ma lugesin just üle, kui palju suhteid mul olnud on. enamuste jaoks ilmselt üsna väike arv, aga praegu vaatan seda nimekirja küll suht uskumatul pilgul. tõesti mina? ma isegi ei suhtle nende inimestega enam. see, mis kunagi nii eriline tundus, on nüüd täiesti ära kadunud. need inimesed ei tähenda mulle enam mitte midagi. joke välja arvatud, ta on endiselt nii tore ja hea. ainus, kellega ma veel edasi suhtlen ja kellest ma hoolin.

sa oled nii armas ja hea ja pai ning ma joonistaks sulle veel ja kogu aeg

28 January 2010

Withered life




viimastel päevadel toimunu on mulle aina enam tõestanud, et ma olen kindlalt inimene, kes pooldab aborte. pole mõtet oma elu ära rikkuda ega ka mitte seda elu, mis 9 kuud hiljem siia räpasesse ja närtsinud maailma sünnib. muidugi on ju tore mõelda, et jee, ma saan nüüd emaks, aga selle peale ei mõtle keegi, et laps on investeering enam kui 20 aastaks ning tema peale kulub umbes pool miljonit krooni kogu selle aja jooksul. väga võimalik, et isegi rohkem.

üldse kõige jubedam on minu arust see, kui alaealine endale kõhu külge tekitab. nii paljud noored tüdrukud mõtlevad, et emaks saamine on tore ja meeldiv kogemus ning seda eriti 15-aastaselt, kui neil on kindlasti vaba aeg, emapalk ja perekonna toetus sellise sammu astumiseks. sellised lapsed lõpetavad paraku väga tihti lastekodudes või lähevad neil emaga suhted väga perse, sest emal jääb enda noorus elamata ja ta hakkab seda psühholoogiliselt lapse peal kuritarvitama.

mu ema oli 36, kui ta sünnitas, ning selleks ajaks mu isaga juba 10 aastat koos olnud. neil oli oma korter, kolmevärviline kass ja isal oli tolle aja kohta väga kõrge palk. ma olin viis aastat planeeritud laps.

kuigi ma olen praegu hakanud oma emaga väga hästi läbi saama tänu sellele, et meil on kaugsuhe (ta elab naabrimehe juures), mõtlen ma vahepeal ikka veel nendele aegadele, kui me isegi samas korteris viibimist ei kannatanud. pidevad keelud ja valestimõistmised, arestid ja piirangud, karjumine ja kodust minema jooksmine. ma isegi arvasin, et ma olen adopteeritud. muidugi olin ma neis tülides sama palju süüdi kui tema, sest ma olin täiesti kohutav teismeline (vahepeal olen siiani), aga hannese ema suutis minu lapsevanema kuidagi ümber kasvatada ning seetõttu suutis ta endale ka uue mehe leida, kellel on ülekaaluline koer ja puhastusfirma.

see olukord mõned aastad tagasi oleks võinud veel hullem olla, kui ma oleks olnud ups-laps. mu ema pole inimene, kes lapsi armastaks. mul on hea meel, et ta neid kunagi rohkem ei teinud. ilmselt poleks ma elu sees suutnud vanemate tähelepanu mingisuguse mardi või aleksandriga jagada. üksik laps on hea olla.

võib-olla on need emaga tülis oldud aastad ka mind õpetanud, kui suur risk on tegelikult lapsesaamine ja üldse see, kui kiiresti see vaimustus väikesest roosast titast ära kaob, kui see asendub vastiku ja lõugava teismelisega, kes käib imelikult riides ja kuulab rõvedat muusikat. võib-olla poleks mu ema pidanud seda last saama. abort ei maksa tegelikult üldse nii palju. ravikindlustusega ainult 531 krooni. tablett sisse, kõvasti valusid, vereklimpe ja krampe ning asi valmis. mõnikord on see kindlasti palju kergem valik, kui mõelda sellele elule, mis pärast 20 aastat ema hoolimatuse tõttu kannatama peab.

see ei tähenda muidugi, et ma lapsi ei tahaks, aga kindlasti alles siis, kui mul on kodu, töö ja mees, kes ei jookse sellise uudise peale minema. lapsed on toredad küll, aga ainult siis, kui nad on minu enda omad.

27 January 2010

paris

pole vist ühtegi teist kohta, kuhu ma praegu rohkem minna tahaks - pariis, igavese armastuse linn
ma kolin sinna elama, ausalt ka
see kevadvaheaeg oleks sobiv aeg ärakolimiseks

26 January 2010

I got lost in the sounds



sain täna lõpuks oma läätsed kätte. ei maini üldse seda, et pakk oli postkontorisse jõudnud juba eelmisel reedel, mkm. igatahes, nad olid pakitud väikestesse purkidesse, mille avamine mulle omajagu peavalu valmistas ning kui see ka tehtud sai, oli vaja nad silma panna. kolm esimest katset kukkusid haledalt läbi, siis olid mu silmad juba punased nagu kail (okei, vbl liialdan pisut... aga põhimõtteliselt) ning ma jäin magama. nagu wtf? ma pole seitsmendast klassist saadik vist pärast kooli magama vajunud. ärkasin mõni aeg tagasi jälle üles, surusin silmalaud lahti ning toppisin läätsed sisse. vähemalt on nad nüüd seal... mõneks ajaks. üsna huvitav on vaadata aknast välja lasteaia hoovi ning näha inimeste siluette päris teravalt. praegu mõtlen ainult, et oleks pidanud ehk isegi suurema miinusega tellima. aga ma näen siiski hästi.

ilus on ka, silmade värv on nagu... ookean. nad on mul hetkel rohelised ning kui akvamariinvärvi lääts peale panna, jääb tulemus selline, nagu seda on meri vanadel õlimaalidel. kui mu silmad mingi hetk siniseks lähevad, on ilmselt värv veelgi põnevam. sama ka halliga. ning tiia kalju ei usu, et mu silmad vahetavad värvi, kuna see pole bioloogiliselt võimalik.

homme on füüsikas väga halb töö. kõigi valemite peale. ma isegi ei kujuta ette, kuidas ma selle ära teen. otse loomulikult mitte ausate meetoditega, aga mul on reaalainete osas juba motivatsioon nii ära kadunud, et isegi spikrite tegemine tundub mõttetu. bioloogia on õnneks erandiks, ma pole vbl küll karbi säravaim kriit, aga mulle meeldib mõelda, et ma olen tehtud rakkudest ja rakkude sees on veel omakorda mitokondrid ja tsütoplasmavõrgustikud ja et rakumembraan koosneb valkudest ja fosfolipiididest ning keemias sai juba õpitud, milline üks tüüpiline lipiid välja näeb. põhimõtteliselt saaks inimese paberile panna. pikkade CH-ridadena. nora ütles ka, et need on ilusad.

esmaspäeval käisin teist korda avatari vaatamas. need stseenid, kus kogu seda pahade kontorit ja kurjasid onusid näidati, olid nii kui nii millegi muuga sisustatud ja seega jäi nautimiseks pandora imekaunis maailm oma helendava looduse ja siniste na'videga. osad asjad muidugi olid, mis ikka veel silma hakkasid. nagu näiteks see, et miks peaksid inimesed üldse mingeid läbirääkimisi pidama, kui nad on tehnika poolest pärismaalastest üle ja võiksid põhimõtteliselt niisama pandora maatasa teha? siis veel see, et alguses see kolonel rääkis, et na'visid on väga raske tappa, kuna nende kehad on tehtud loomulikust süsinikkiust - aga lõpulahingu ajal tulistati neid vabalt surnuks ning kõige kõvemad kollid olid hoopis need dinosauruste moodi buldooserid, kes viimasel hetkel sinistele inimestele appi tõttasid. ja ühes kohas oli peategelase reaktsioon äärmiselt tobe - kõik hävib, on hästi kurb jne ja siis ta vahib umbes pool sekundit tuima näoga ja teeb suu lahti: nooooooooooo. ja paneb suu jälle kinni. valugrimasse oli liiga vähe. sellised sündmused mõjutavad inimesi, olgu nad nii sinised ja helendavad kui tahes. rohkem emotsioone oleks vaja läinud, mitte mingit arvutimängu-vihakortsu, vaid pigem midagi sellist, mida päris inimene teeks, kui ta näeb, et ta ainus elukoht maha põletatakse.

siiamaani on vist 'eternal sunshine of the spotless mind' ainus film, kus mind miski häirima ei hakanud. ilus kunstiline lahendus, head näitlejad, meeldiv sisu jne. ma vaatan vahepeal ikka veel oma lemmikkohti üle. hea film on.

ma kahtlen viimasel ajal nii palju, vähemalt tuleviku suhtes. ma ju võin tartusse minna seda toredat eriala õppima, aga kes kindlustab, et mul motivatsioon samamoodi ära ei kao nagu jokel? kui mind kunstiks sunnitakse, on see tobe. mulle meeldib asju oma rütmis teha. äkki peaks ikkagi mingi igava eriala valima ja siis lootma, et see kähku läbi saab ning seejärel ikkagi sellega tegelema, mida mulle meeldib teha. töö poleks arvatavasti mitte kunagi probleem, aga kui ma mõtlen selle peale, et temast saab neuroloog ja temast saab neuroloog ja oh wait, temast saab ka neuroloog, siis tahaks paratamatult ka ise neuroloogiks saada. aga see on täitumatu unistus, ma ei skooriks elu sees bioloogias ja füüsikas nii palju, et sisse saada.

reaalained pole lihtsalt üldse minu teema. aga meditsiin on huvitav, alati on olnud.

ma tahtsin väiksena eesti esimeseks naispresidendiks saada. ei tea, kas mul oleks ka kunstiharidusega see võimalus?

ja noh, teoreetiliselt võib maailm alati 2012 ära lõppeda ja siis olen ma kogu oma elu koolile raisanud.
äkki peaks pärast gümnaasiumi lõppu aasta vabaks võtma, ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ma riigieksamite kõrvalt kõiki neid esseesid kirjutan ja ülikoolide katseid teen. tahaks ju igale poole proovida ja siis on veel variant B, C, D ja X. üsna kahjurõõmsalt piilub mu valikute seast vastu ka prantsuse keele filoloogia, mis oleks viimane asi, mida ma õppida tahaks, aga kui ma kuskile mujale sisse ei peaks saama, hakkan ma seda keelt ilmselt ka unes nägema.

natuke kurb, et kõik huvitavad asjad nõuavad reaalvaistu. veelgi kurvem on see, et niipea, kui meile tädi koppel põhikoolis õpetajaks tuli, läksid ka mu matemaatika hinded vastu taevast ning mul on ikka veel väga suva kõigest.

ma ei tea, kui hea idee nüüd lävendikalkulaatoriga mängimine oli...


25 January 2010

Your bottle spinning my fate


praegune olukord on lihtsalt absurdne. tahtes ühele head teha, teed sa paratamatult halba teisele. moraalinormid sunnivad sind valima ja situatsioon lükkab sind aina enam kitsikusse. lõpuks ei saa sa enam ühtegi otsust teha, ilma et see kedagi ei haavaks. ma võin praegu olla tugev, aga mis minust pärast saab?

milline neist maailmadest on üldse tõeline? iga tund, mis ma sinuga koos veedan, on nagu teises maailmas viibitud aeg. ma jõudsin täna koju tagasi ja kõik oli nii segipaisatud. ma ei ole kindel, milline osa minust homme kooli läheb. kindlasti mitte see, mis peaks reaalses maailmas viibima. sa viisid täna liiga palju minema, halastamatult ja piinarikkalt. see oli valus nagu tuli, ma armastan seda valu

oleks mul ainult rohkem kannatust ja et aeg mööduks kiiremini, nii palju kiiremini, et sa suudaksid otsustada

valikute tegemine on viimasel ajal järjest enam raskemaks osutunud. vanad prioriteedid asenduvad uutega. kõik muutub. otsused teevad haiget. siiski, ära unusta seda, mida ma sulle täna õpetasin, mitte ühtegi sõna sellest. see on oluline, meile mõlemile

viimane postitus teises blogis algab sama pildiga, ent on palju kurvema alatooniga



ps ma austan siiski su otsuseid, millised need ka poleks

Sleepless nights

tahaks gaseeritud mineraalvett praegu täiega, aga kell on pool 3 öösel ja kodus seda kindlasti pole : ( oh well, külmkappi millegi alternatiivse järele

24 January 2010

Shadows


patience, patience, before you rip off all the dead leaves.

21 January 2010

Family fun

vanaema: noh, albert, valan sulle ka seda mahla?
vanaisa: ... *pout* no eks sa vala siis, aga ainult natukene, nii veerand klaasi.
vanaema: *evil grin*
vanaisa: noh, aitab ka.
vanaema: ah mida? *valab veel hoogsamalt*
vanaisa: aitab!! O_O
vanaema: a mida, ma ei kuule? *valab täiega mahla juurde*
vanaisa: AITAB D:
vanaema: aaaa!
(mahlaklaas on ääreni täis)



Mulle meeldib oma vanavanematega koos süüa, nad on hakanud sarkastilisi vanainimeste nalju tegema ja need käivad tavaliselt teineteise pihta. Näiteks täna lubas vanaema minna linna peale mehi lantima koos Olgaga.
...Nojah.



Pieces of a shattered heart made whole again.


see on armas, kui sa helistad. viimasel ajal peaaegu iga päev. ma võiksin vist sinuga tundide kaupa rääkida. nagu sa ise ütlesid, tekiks meie suhtlusest peaaegu täiesti teine maailm, kus kumbki midagi muud ei märka. sa oled üks vähestest, kellele ma julgen otse silma vaadata... ja sa vaatad vastu, sama julgelt. mäletad, kuidas me kunagi ammu istusime mingis kiirsöögikohas, oli talv ja me jõime teed (vist?) ning jäime teineteisele otsa vaatama. ma kadusin ära. täiesti ära

mulle meeldib, kui sa minu kohta ilusaid asju ütled. see, kuidas sa mu juustega mängid. kuidas me koos muusikat kuulame ja meditsiinist räägime. kuidas sa mu mured ühe hetkega minema viskad ja iseennast asemele tood. ma polegi viimastel päevadel millestki muust väga mõelnud - aga mulle meeldib sinust mõelda, vägagi meeldib

ma näen sind jälle unes. sa oled igal pool mu toas, asjades, mälestustes, piltides. ma mäletan, kuidas ma lugesin veel meie vanu chat loge eelmisel aastal ja naersin kogu südamest ja samas olin meeletult kurb. sa tead isegi, miks. mõnikord on vaja haiget saada, et miski su silmad avaks, kas pole nii



minutid hakkavad esmaspäevani järjest aeglasemalt venima




20 January 2010

mkm, teeme nii, et "Alice" ei ole subtiitritega, eks ole!

The fragments of love with no destination.

miks sa minuga enam ei räägi?





ma igatsen sind ikka veel. seda, kuidas sa mind aeg-ajalt sarkastiliselt vaatad ja vahepeal muigad ning viimaks ka minu naeratama paned. ma armastan su silmi, su juukseid ja su selga. su naha lõhn oli teistsugune kui kellegil teisel, kordumatu ja eriline. aga ma ei näe sinus enam seda mida tookord. kõik su sisemus voolas ühe hetkega välja nagu hämarus öösse, ent ta oli valgustatud kummalisest särast su ümber

inimesed hääbuvad nagu sügis talve ees, aga kas nad toovad alati kaasa ka muutusi? pimedad ajad on ees ja ma tean seda, see tekitab rohkem hirmu kui ükski teine mõte, aga ma tean, et kuskil peab olema jõudu, mis aitab mul sellest välja tulla. seni saan ma ainult loota iseenda valgusele

ma olen eneses pettunud. nii palju. seda juba suve algusest peale. kindlasti mitte mahavisatud aeg, aga hüljatud ja räbaldunud tunne on endiselt sees. ma olen idealist, kohati liigagi idealist. kui ma millegagi hakkama ei saa, tekitab see paratamatult masendust ja nukrust. kohati tuletab see pettumus ennast teravalt meelde ja sellega seoses ka kõik ebameeldivused, mida ma ei tahaks mäletada


teadmatus on frustreeriv. samamoodi ka üksindus. ma nagu annaks nii palju ära ega saaks midagi tagasi


väärtusetu. põhimõttelage. raiskamine. pimedus.



































TEE SILMAD LAHTI

18 January 2010

I will never let them hurt you

uskumatu, kui palju see pealtnäha tühine ja lapsik anime mind muutnud on

minust on saanud nii palju parem inimene ja täna ma märkasin seda ise ka, kui Dia rääkis sisemisest valgusest, mis igaühes peidus on ning hoolimata sellest, et me seda välja ei näita, tuleb sellesse valgusesse uskuda, sest ta on meis ikkagi olemas

ma olen õppinud nii palju mõistma. asjade tähendusest aru saama. edasi minema. minus on seda jõudu, mis innustab edasi minema, kui kõik muu on purunenud. asja uuesti alustama, jätkama, kõrgemale püüdlema. ma tean, et see, kui roop jälle puruneb, ei tähenda seda, et ma enam mängida ei saaks. täna õhtul küll kokkuliimitud roobiga, aga homme on selle asemel uus väike tükk puitu, mis viiuli hääles nii hingeliselt oluline on. kui roop on terve, on ka heli puhas ja läbiv, võnkudes keeltest roopi, sealt edasi viiuli hinge ja viimaks kehasse, pannes kogu pilli helisema

uue roobiga kõlas ta hääl nagu hõbe

ja kuigi praegu on hõbe sumbunud ja must

siis homme laulab ta juba uue häälega, mis on puhas nagu tuli ja jää

ma usun oma unistustesse. ma usun oma valgusesse. ma usun sellesse armastusse, mida ma oma südames hoian. ma usun, et minus on tugevust jätkata ja lõpuni minna, kõige halvaga võidelda ja näha uut päeva pärast varjutust. ma usun, et minust on jõudu teisi aidata ja neile toeks olla

see on midagi sellist, mida mitte keegi ei saa minult ära võtta


17 January 2010

hi, my name is jane and my life is santa barbara

14 January 2010

Still Doll

Who would believe that I wasn't good enough?
Those things I never thought you'd do
You got the best of me
You and all your secrets don't need me
You got the best of me, when you said you didn't love me anymore.




[x]






still, you do not answer.

13 January 2010





mõtled Sa minust?
ära vaiki, mitte praegu



f e a r   o f   t h e   d a r k

Nv.

Kui kõik hästi läheb, tulen ma reedel umbes kella kolme paiku Tartusse ja jään kuni laupäevani. Kõik, kes mind näha tahavad või mingeid oma asju tagasi tahavad või mulle mingeid asju anda tahavad, andke varakult teada. =D


Ma üritan nüüd kirjutama hakata, jee.
Füüsikasse ei läinud, nii kui nii ei oska tööd.


Reedene tunniplaan tundub liiga utoopiline, et tõsi olla. Kolm tundi (iiri kultuur, matemaatika, uisutamine) ja kell 13 paiku ongi kõik läbi. Kui veab, saab Tartusse, kui mitte, on pisut kurb.

Hakkasin eile õhtul enne magamajäämist mõtlema selle kõige üle, mis mul veel tegemata on... töökoormus on tegelikult tohutu. Kui ma tahan veel teha asju, mis mulle endale meeldivad ning samas ka sõprade jaoks aega jätta, pean ma vist osades tundides muude asjadega tegelema ning jätkama kooli läpaka kaasa võtmist, et tööga valmis jõuda.

Üritan motivatsiooni leida, seda on tõesti vaja.

12 January 2010

polegi oluline

Today's wine

tahaks praegu lihtsalt oma tuppa sulguda tassi musta tee ja suure hulga raamatute ning hea muusikaga ning kogu stress ja haige hing välja maalida, ilma mingisuguse kohutuseta kellegagi suhelda. üldse ei viitsi/ei jaksa/ei suuda jne. kooli alguse puhul kindlasti väga tervitatav meeleoluseisund. tahaks "meistrit ja margaritat" uuesti lugeda. "jää ja tule laul" on samuti järjekorras. "eclipse" punamust kaas virvendab ka kirjutuslaual juba pikemat aega. akvarelle pole ammu kasutanud, üldse juhtub kuidagi alati nii, et just siis, kui ma mõne uue pildi valmis saan, tuleb kellegil sünnipäev ja siis on kõik nagu "ohhooo näe kuidas sul veab, alati on pilt võtta, kui kinki vaja teha."

just fuck off
i need silence, so much silence

10 January 2010

Red red hair


Yuki käis külas. Mul pole ammu vist nii toredat nädalavahetust olnud, käisime poodides, tegime süüa ja sõime jaapani serviisist ja jõime kombekohaselt väikestest tassidest rohelist teed ning jõudsime viimaks ka Sakura restorani, kus me sõime peamiselt magusaid asju, aga see kõik oli väga maitsev. *_*
Õhtul tuli David külla ja panin esimest korda teisele inimesele kaarte.

Jäime öösel pikaks ajaks rääkima temaga. Sellest, mis praegu toimub ja mis tulevikus edasi saab. Ma nii tahaks loota, et ta ikka suudab kõigest halvast läbi tulla ja et lõpus läheb ikkagi hästi. Ükskõik mis ka ei saaks...

Hommikul tegi Yuki mulle lokid pähe, käisime Solarises ja saatsime Davidiga ta bussi peale. Tulin koju ja avastasin, et mul on endal ka üks nõukogudeaegne lokitaja. Ei tea, kes nüüd homme varem üles ärgata üritab, hehe. =D


8 January 2010

Liiga palju vaba aega

ostsin tarot kaardid
(rider waite)



yuki tuleb homme.


nüüd lähen oma elu esimesele lumelauasõidule, yay. :)
can't contain my excitement! ^^

damn pencil thieves

mihkel kas mu helesinine värvipliiats jäi sinu kätte?

7 January 2010

ma tahan teha kunsti, ainult iseendale, aga need vastikud kliendid on igal pool jalus ja raha on majja vaja



- - -



hämmastav, kuidas ma tükk aega muudkui joonistan ja joonistan ühte pilti. probleem oli käes, mis ei näinud kunagi õige välja. ideid oli mustmiljon ning mulle meeldis kõige rohkem surnud lind ta peos. ilme, millega ta liblika poole vaatab, tuli täpselt õige välja. nüüd on see pilt valmis. täna otsisin välja ühe foto, kus sõrmed on täpselt parajas asendis. joonistasin surnud linnu ta kätte ja valmis see oligi. kummaline, et see nõnda kaua aega võttis, oleks ju võinud kohe alguses selle foto võtta ning joonistada. aga ei, miski takistas, miski ei lubanud.

"iga pikk teekond saab alguse esimesest sammust"

ja mõnikord ei taha lihtsaid lahendusi kasutada.

6 January 2010

J





Seotus teise inimesega on hirmutav

5 January 2010

Parem on. Ma arvan vähemalt.

Ehk saab juba homsest House'i 2. hooaega vaatama hakata. Animet vaatan ka jälle, seal on nunnu poiss viiuliga. Tegin täna tellimusi jälle, nüüd edasi eBaysse.

Jep, tõesti, parem on.

4 January 2010

Ashes and Wine

I'll tear myself away if that is what you need
There is nothing left to say, but
Is there a chance, a fragment of light at the end of the tunnel, a reason to fight? 
Is there a chance you may change your mind?
Or are we ashes and wine?

- - -

Palun, ära lihtsalt ütle midagi, nii on lihtsam sind unustada.


We are now ashes and wine.







tra varem pole mitte ükski suhe nii mindfuck olnud. isegi vintsuga oli asi elamisväärsem. praegu on täpselt selline tunne, et ma võiksin lihtsalt mitte eksisteerida, et sindki ei oleks olemas, sest sa oled mulle nii kuradima kallis ja ma üldse ei tahaks, et see kõik läbi oleks, tahaks veel hommikuti su kõrval ärgata ja vaadata su rahulikku nägu, mis on kõige ilusam kogu maailmas ning seda, kuidas sa naeratad ning su silmad oleks tehtud nagu jääst ja tulest kui sa mulle otsa vaatad


ma mõtlen iga päev, mis tunne oleks jälle su käest kinni hoida ja teada, et sa armastad mind. ma mõtlen alati, et homme on parem, aga seda ei juhtunud. ma ei suuda lahti lasta ja igal pool on asjad, mis sind meenutavad. ma ei taha neid ära visata ega katki teha, sest nad meenutavad aegu, kui kõik oli hästi. ma ei taha su pärast kurb olla. ma ei taha unustada. ma tahan, et sa hooliksid veel. aga sellised asjad juhtuvad ainult filmides ja raamatutes.


ma põgenen ära. kaugele. oma väikesesse maailma. ma tõesti ei jaksa enam haiget saada.


mindfuck.




(Ashes and Wine are the things that are left over when the night is done. When the cigar has been smoked and when the wine has been consumed. You know the little bit that remains still in the glass.)

3 January 2010

One Cell in the Sea

Mihkel on pai, tänu temale on mul nüüd niiiiiiii palju pilte ja ma leidsin kunstniku, kellel on nii ilus ja armas stiil. Õhtu otsa vaatan ja imestan ning näe, ongi inspiratsioon tagasi. Käisime kella ühe paiku Davidi ja Martiniga väljas lume sees möllamas, seda on Tallinnas palju, õnneks ei ole väga külm. David tegi mulle sooja piima (ma tean küll, et see üritas kakao olla :)) ja ma istusin ffffound.com'is ning uurisin pilte. Käisime Vana-Mustamäel, seal on suusamägi. Kari lumelaudureid istus seal ja küsis meilt Chuck Norrise nalju. Ma ei teadnud paraku ühtegi. Aga nendega tuli kohe Liina meelde. Kiisu, kui sa kunagi kaineks saad ja seda lugema satud, siis tea, et kallis oled ja ma igatsen sind. :*



Mulle nii täiega meeldib ta stiil, kogu see salapärasus ja mets ja linnud ning kahvatud punased ja rohelised toonid ja sügavad mustad jooned, suuresilmsed tegelased ja müstiliselt naeratavad näod.
Täna oli Nõmmel metsas jalutades ilus. Kõik puud olid lumised ja linna valgus kumas oranžilt üle taeva. Mul on tunne, et kõigil kolmel kummitas vist sama laul (A Fine Frenzy - Almost Lover) ja koju tagasi jõudes panime selle kohe mängima.



Tartu ravis mu täiesti terveks. Alo, mul on nii hea meel, et sa mul jälle olemas oled, kuigi sa oled tõeline Santa Barbara veidrik. Sa oled kõigi inimeste seas täiesti kordumatu ja parim. Mul on nüüd jälle tunne, et ma olen päris inimene, mitte mineviku halb koopia nagu viimased pool aastat. Miski rahunes maha ja miski ärkas jälle ellu. Aga seda pole vaja kirjeldadagi, sa tead isegi. Hea ja armas oled.



Tal on kõige parem muusika ning imeilusad juuksed ja tohutult kaunis hääl, mis juba kuus päeva ainsa loona mu pleieris mängib. Ei taha üldse midagi muud kuulata. And I'm better near to you.

You and I have something different and I'm enjoying it cautiously
I'm battle scarred, I am working oh so hard
To get back to who I used to be.


2 January 2010

tegin pannkooke coca-colaga, sitaks head tulid

2010

Krt, mulle ei meeldi inimesed, kes ei oska herneid osta. Meil on jälle mingid eriti nõmedad konservherned, täiesti maitsetud ja üleküpsenud, aga ma panin neile suhkrut juurde ja siis olid jälle söödavad.

Ning ma ei saa kurki süüa enam, mõtted kisuvad liiga vasakule. David tegi vist õigesti, et mind orkutis dirty mind'i klubiga liitis, kuigi ma meeleheitlikult protesteerisin.

Tartu oli :*



Near to you, I am healing but it's taking so long
Though he's gone and you are wonderful
It's hard to move on, yet I'm better near to you

1 January 2010

La vie boheme

ma olen nii väga õnnelik selle aastavahetuse üle, mis ma tartus veetsin, absoluutselt kõige parim üldse, kuulata ilutulestiku kõrvulukustavat kära, kümneni loendavaid inimesi, ojadena voolav šampus raekoja platsil, osadel säraküünlad käes ja kõik üksteist kallistamas ning seejärel täiesti suvaliste inimestega kokku saada, kellest ühega ma olen elus korra rääkinud, liikuda edasi kuskile korterisse ning seal inimesi täis joonistada ning mitte mingit teesklust, kõik on absoluutselt nii loomulik ja märkimisväärselt boheemlaslik, mis teeb mind nii kohutavalt õnnelikuks, tunne, nagu oleksin täiesti omas elemendis ning mitte keegi ei saa mind siit ära kiskuda. siis helistas a ning me saime kokku ma oleksin sinuga seal tantsinud, vabalt ja rääkisime ja sel hetkel, kui ta mind kallistas, oli tunne, nagu ma oleksin jälle tervikuks saanud ja osa mu kadunud hingest oleks minu juurde tagasi tulnud. mul on nii hea meel, et ma saan sulle jälle silma vaadata ja sinu häält kuulata ja kõik on lihtsalt nii meeletult õige


palju parem on nüüd, aitäh

aeg teeb imesid