27 February 2010

Zeniti PMS

oli animeklubi, kuhu ma ka end kohale vedasin. zeniti film sai täis ning... kokkuvõttes sain sealt heal juhul 2-3 pilti, kõik sellised, mis suht hilja öösel või hämaras tehtud (ehk siis mordi nägu ujub pisut ringi ja on udune jne). minu ja alo jalutuskäigust tartus ei tulnud mitte ühtegi pilti. selle koha peal oli filmis lihtsalt suur must tühjus. valgust see saanud polnud ning isegi fotopoe töötaja oli suht wtf.

antud pilt on siis tehtud animeklubis ja üks eelviimaseid. ainus pilt filmist, mis välja tuli, kuigi jah, ta on kohati udune. aga noh... loodame, et järgmise filmiga läheb paremini, ma ju alles alustasin ka jne.

ostsin ilusat pesu endale, vähemalt see teeb tuju paremaks

later: googeldasin pisut (oh no) ja sain teada, et see on üsna tavaline viga zenitite puhul - katik ei käi korralikult. võtsin siis enda kaameral tagumise kaane lahti ja klõpsutasin mõnda aega tühjust, et näha, mis seal sees täpsemalt toimub. ja nii ongi. katik ei liigu nii nagu peaks. aga kui zenjakese kallal pisut füüsilist vägivalda rakendada st teda natuke rusikaga peksta, siis on pilt jälle selge ning elu ilus. nagu alo ütles: nõukogudeaegse tehnika puhul kehtib üsna tihti reegel, et annad jalaga ja hakkab jälle tööle.

homme uut filmi ostma.

edit: sain katiku ise korda, jee :D

Happier

saabusin just mõni aeg tagasi j juurest. nii hea oli teda üle pika aja näha. võtsime ühe punase veini, läksime tema poole ja joonistasime. kokku said kaks hullumeelset mõttemaailma ning sündis keebi: kala ja beebi ristsugutis. tegelikult oli täitsa kena loom, roheline ja pooleldi läbipaistev lausa.

mm, nii palju mälestusi tuli meelde. käisime ühel laste mänguväljakul, kus me olime ka kevadel käinud. kõik oli lume all nii teistsugune, kiiged palju madalamad ning osad asjad üldse ära kadunud. temaga on kuidagi nii lihtne ja vaba rääkida, ilma igasuguse pingeta; vbl oli asjas osalises ka see vein süüdi, aga ikkagi.

e juures käisin ka ning sõin maailma parimat asja - karamellivõiet. ladusime teineteisele kaarte ning üritasin ta fotoraamatut ära varastada, kahjuks ei õnnestunud. m kallistas mind ja see oli creepy. ta jooksis läbi lume minu poole, käed laiali ja näol õnnis naeratus. piinlik.

homme on animeklubi, pesupood ja vbl viin filmi ilmutusse. tahaks juba näha, mida zenit siis välja sülitab.

26 February 2010

käisin muidu tartus vahepeal. esmaspäeva öösel oli mul võimalik K-d enda juures hoida ning temaga poole kella kaheni hommikul addams'ite suguvõsa vaadata. lisaks parandasin ka mingil määral ta arvutit (nii nostalgiline on näha läpakat, mis on hullemas ajusurmas kui minu oma), sõime palju rämpstoitu ja lällasime niisama. see tüdruk on lihtsalt üle võimete parim.

tänu temale nägin ma ka öiset inimtühja balti jaama. peale minu oli seal ainult üks tumehall kass, kes kiiresti lumehangede vahele kadus. langes õhukest lund ning klappides mängis aphex twin.

tartus olin A-ga. film failis, ichi the killer oli igav ning ilmnes, et mu house'i II hooaja lõpust olid mingid osad puudu ja seega jäi ka kolmanda algus ära. T&M-i nägin ka, nad olid nii unised, et nakatasid isegi mind ja ma läksin kella kümne paiku magama. seda nalja pole juba aastaid juhtunud.

kuna olin teisipäeva hommikul kätte saanud oma armsa zeniti, siis klõpsisin sellega pilte teha & ma tõesti loodan, et midagi tuli välja ning varsti saab siia ka üles panna oma esimese filmitäie pilte.



neljapäeval käisin koos alexiga TÜ loengus, priit pulleritsi antavas uudise sotsioloogias. mul pole vist kogu gümnaasiumiaja jooksul üheski loengus nii põnev olnud. äärmiselt karismaatiline õppejõud ning huvitav aine samuti, olgugi, et ta PR-i omasid päris korralikult mõnitas. läheks teinekordki vabakuulajaks, ülikoolis saab pooleteise tunniga targemaks kui gümnaasiumis ja tase on ka sobivam kui see, mida ma praegu vhk-s saan.

mis tuletab meelde seda, et endiselt on tuleviku ees nii palju võimalusi lahti. täna sattusin puhtjuhuslikult jekaga sama rongi peale ning ta rääkis, kuidas ta oli oma eriala ära otsustanud mõnikümmend minutit enne registreeriumise lõppu (ning ülikooli kaks päeva varem). samas oli ta oma praeguse valikuga väga rahul, aga seda on ka alex ja mari ning kõik, kes ülikoolis käivad.

ma tundun olevat ainuke, kellel liiga palju võimalusi on. mul on siht täiesti olemas - aga ma lihtsalt tean, et ma suudaks igal valitud alal edukas olla. küsimus on nüüd selles, milline neist kõigist võimalikest aladest mind piisavalt palju motiveeriks, et ma viitsiks seda mitu aastat järjest õppida?

ma tahan kõik riigieksamid teha üle 90 punkti, proovida hästi paljudele erialadele ning seejärel hakata paaniliselt läbi mõtlema, mida ma neist siis ometi kõige rohkem tahan.

nii paljud asjad on huvitavad: võõrkeeled, kunst, ajakirjandus, ajalugu, kirjandus, kultuur, psühholoogia, arstiteadus (kuigi viimasega ma ei saaks elu sees hakkama, aga ta huvitab mind ikka (mäletad, kuidas me raamatupoes gray anatoomiat vaatasime?) ja tore on ette kujutada, kuidas mul on nii palju tahtejõudu, et millegi sellisega hakkama saada). ma kujutan end ette absoluutselt kõigil erialadel ning ma tean, et kui ma neist ühe valin, siis ma jään sellele ka truuks ning jõuan sellel kaugele.

ma ju tean, et ma saaksin hakkama, miks ma ometi otsustada ei suuda

ps käige ka ülikoolis vabakuulajaks, see on äge

25 February 2010

Les jours tristes

ma kardan olla samas ruumis inimesega, kes on halvas tujus, pettunud, vihane ning endassetõmbunud.
nii paljud pisiasjad lähevad valesti ja mul on valus seda pealt vaadata. ma tahaks nii väga midagi teha, et sind aidata. asi polegi arvatavasti selles, et sa ei lase, vaid selles, et seal tõesti ei anna midagi teha.
hoolimata sellest suunad sa ikkagi kogu oma pahameele alati minu peale, kuigi ma pole seda ära teeninud.
see hirm on sisse jäänud juba lapsepõlvest. ma olen alati kartnud mehi, kes on temperamentsed ja kergesti ägestuvad. sa võid ju öelda: ei, ma pole su peale pahane, sa ei saa midagi teha; aga juba see hetk, kui sa vaatad vihaselt mujale, mõtled peas oma mõtteid - see kõik tekitab tunde, et sa alateadlikult süüdistad mind selles kõiges

appi ma tõesti ei oska sellises situatsioonis kuidagi käituda ja ometi sa teed mulle nii

*

"nagu vaataks tühja jõulukuuske otsisid sa miskit minu alt (ja pealt ja seest)"
 (helen)

21 February 2010

...kui keegi vaid praegu seda minttu pudelit mu laua all näeks. põrandal on kilekotitäis piima ja hunnik hõbepaberit. tuba lõhnab. tahaks šokolaadi ja juukseid värvida. võtsin töölt mõneks ajaks puhkuse

need eilsed sõnumid olid nii armsad. sa oled pai.
loving you is cherry pie

kui te vaid teaksite, mis jaapanist saama hakkab. mul on nii palju ideid. praegu kirjutan projekti ning õhtul saan veel itiga ka kõigest arutada. mul on nii hea meel, et ta nüüd meie gm on. tiim suureneb veel, ma usun

kui hästi läheb, siis kuupäev: 24-25 juuli

ning pohhui. ma tahan juukseid värvida. teengi seda kohe praegu.

ausalt ka, ma tahtsin diipi kirjutada, aga no nii palju siis sellest

ps minttu on kirjutuslaua alumises sahtlis. et ma ära ei unustaks

18 February 2010

I like pictures that tell stories

see on lihtsalt... kuidagi uskumatu, mis täna juhtus. kirjeldamatu. ma ei ole siiamaani täiesti kindel, kas see juhtus päriselt või kujutasin ma seda ainult ette. et ma tahtsin temaga rääkida, mõtlesin tema peale ja ühel hetkel... ta lihtsalt oli samas trollis?

viimane kord, kui ma temaga rääkisin, oli sügisel. ta oli maani täis ja suitsetas, tähistas vist oma 19. sünnipäeva? huvitav, et ma satun temaga alati just siis kokku, kui mu elus on midagi sellist olnud, ta ilmub salapäraselt välja kõige ootamatutes olukordades (nagu täna) ning pärast seda ei suhtle me üldse & ma jään väga tükiks ajaks mõtlema, kas ta üldse mäletab mind veel.

täna mäletas. astus ise ligi ja ütles tere. "ei teadnudki, et sa ka selle trolliga sõidad."
+ veel see soojus & vaimustus ta hääles

kummaline, nii kummaline lihtsalt

see kogu tema olemus nagu peidaks midagi - ma tahaks alati talt küsida, "mida sa endas varjad? miks sa ei lase mul ennast lugeda?" (<-- aga selliste inimestega on halbu kogemusi olnud, piisavalt)

ma tõesti tahaks näha, kas on veel võimalik, et me üldse suhtlema hakkame. nii palju aastaid on möödunud, ma pole sulle ilmselt kunagi midagi tähendanud, aga nüüd?

16 February 2010

I'll follow you until you love me

"näe, emme, ma ostsin zeniti."
"ah? milleks sa selle zeniti ostsid? meil on ju смена kodus."
". . ."

***

sain siis ka täna teada, et meil on kodus nõukogudeaegne kaamera, mis on täiesti töökorras, ainult tühi kassett vaja osta. tema suurimaks puuduseks on muidugi see, et ta ei näita, kas asi on teravustatud (vms, noh, sealt väikesest aknast näed ainult pilti, aga seda, kas see fookuses on, ei näe). nii et zeniti ost oli siiski kasulik.

***

lady gaga ja tohutu hunnik lõpetamata sketše. peaks juukseid värvima ja korterit koristama, kuna vanavanematel on sünnipäev tulemas. filmi peaks ka ostma ning viimastel päevadel veel korralikult koolis käima, et midagi olulist vahele ei jääks. füüsikat peab reedel tegema. oh joy, valemite päheõppimine =

***

mu ema ei tea samuti, mis asi on vesipiibutubakas, vähemalt pakendit küll ära ei tunne. vesipiip ise istus rõdul ja naeratas lahkelt vastu, samal ajal, kui mu ema kommenteeris, et ma peaks vanavanemate sünnipäeva ajaks rõdu korda tegema, et viisakam välja näeks. 
seoses sellega tuli mulle meelde, et jacques jõi täna vene keeles plastmassist konjakipudelist mahla, näost väga punane, ja arvas, et ta on purjus.

***

david tuleb külla ning äkki saab selle jama ära lahendada, mis praegu windows mulle iga mõne aja tagant ette söödab. vastu söödan ma davidile vastlakukleid. ma sõin see aasta ise ainult pool kuklit, sest need, mis vanaema tõi, olid jõhvikamoosiga. mulle ei maitse moosisaiad.


***

öelge mingeid suvalisi objekte, loomi või tegevusi. tahan pildile panna. pärast näitan ka, ausalt.

Broken faces, worn-out souls



loen su viimast sissekannet juba mitmendat korda läbi. eile öösel, täna hommikul... selles on kirjas midagi rohkemat, kui 131 sõna 13 rea peale jaotatult - seal on midagi! ma loen ridade vahelt justkui iseennast välja; seda, kui väga mina kardan igasuguste asjade pärast. praegu tundub nii kohatuna eelmisel õhtul öeldu, peaksin selle hoopis enda peegli peale kleepima, et oma hirmudele näkku vaadata. oleks mul sama palju julgust, oskust niimoodi hoolida, nagu sina seda teed - mul on sinult veel nii palju õppida


ps mulle meeldib see kombinatsioon, mis selle pildiga välja tuli, nii palju sümboleid ja tähendusi jne

15 February 2010

Welcome to the world of photography

see väike armas kaamera saab varsti minu omaks.

helen, kui sa veel loed, siis niipea, kui ma olen ta kätte saanud, sooviks ma sinuga pilti teha, sest meil kunagi ammu oli kokkulepe ja... üleüldiselt on punapead väga, väga ilusad.

praegu olen oma viimased õhtud veetnud zenit-b kasutusjuhendit lugedes, tass vaniljeteed kõrval ning vahelduseks house md & skins. loen endiselt remarque'i. ootan vaheaega, mis saabub juba järgmisel nädalal, et siis kaugele ära minna ja kui postiteenistus korralikult töötab, ka pilte teha.

ma olen nii pikalt mõelnud eilse õhtu peale.
anna andeks, tõesti, et ma sinus kahtlesin

sa ei olnud seda halba väärt
midagi on muutunud, ma tunnen seda.
aitäh. et sa endiselt olemas oled

see kõik tõestab ainult seda, et sa oled parim inimene maailmas

-----------

I'm building a still to slow down the time

14 February 2010

My skinny Valentine



And now all your love is wasted
And then who the hell was I?
And I'm breaking at the britches
And at the end of all your lines

Who will love you?

Who will fight?
Who will fall far behind? 



it's been a while, really        . . .

13 February 2010

Zeit zu leben und Zeit zu sterben

"aeg antud elada, aeg antud surra" - erich maria remarque teos, mis juba esimeste ridadega mu tähelepanu köitis. ta on depressiivne, täis meeleheidet, masendust ja õnnetust, aga erinevalt dostojevski "kuritööst ja karistusest" on seal seda abitut, kisendavat lootust, mis üritab veel süsitumedast taevast tähti leida, kuigi tähistaevas on halb, lausa väga halb, kuna siis on lenduritel lihtsam pommitada... milline teine kirjanik alustaks oma raamatut nõnda:

"surm lõhnas aafrikas teisti kui venemaal..."

kirjeldada surma lõhna - "seda imalat, lämmatavat ja rasket hõngu - gaasid olid laibad täitnud, ja võõraste tähtede helgis upitasid koolnud end viirastuslikult üles, justkui heitleksid nad veel kord, vaikides, lootuseta, igaüks ainult enda eest; ent juba järgmisel päeval hakkasid nad kortsu tõmbuma, liibusid maadligi, ääretult väsinutena, nagu tahaksid nad ta rüpesse peitu pugeda, - ning kui siis hiljem avanes võimalus langenuid ära tuua, olid mõned neist juba üpris kerged ja kokku kuivanud, ning nendest, keda kuskilt alles nädalate pärast leiti, oli järele jäänud üksnes luukere, mis pidetult klõbises äkki liiga avaraks muutunud mundrikuues. see oli kuiv surm, liivas, päikeses ja tuules. venemaal oli surm räpane ja haisev."

see on lihtsalt imeline, kuidas ta kirjeldab. iga leheküljega olen ma järjest rohkem sõjas sees. ma olen koos sõduritega rindel, surnutega telkmantli sisse mähitult vanas lagunenud kirikus, väsinud puhkuselesaadetu rongis, õnnetu rindelttulija oma purukspommitatud kodutänaval. kui ma praegu mõtlema hakkan, olen ma lugenud päris suure koguse teisest maailmasõjast rääkivaid raamatuid, millest enamus on vähetuntud ja raamaturiiuli kõige tagumises otsas, kaaned kolletunud ja lehed kohviplekilised.

mu halb tuju ei taha ega taha ära minna. kuidagi hämmastav, et n paistab olevat ainus, kes on seda mingil moel üldse märganud ja ka üritab midagi teha, et see ära läheks. ma ei taha anda katteta lubadusi... aga ma tõesti loodan, et sa saad mind varsti jälle naeratamas näha. kõik asjad lihtsalt ei ole hetkel nii õigesti kui peaks ja need inimesed, kes selle põhjustanud on, käivad ringi, silmaklapid peas, oma töö vilju tähele panemata.

kas on võimalik see, et üks armastab ja teine mitte nii väga? kuidas see inimesele mõjub? kas peab lihtsalt oma tunded alla suruma ning minema tagasi mingisugusesse ebamäärasesse faasi, kus piirid on vaid ähmaselt tunnetatavad? sellele kõigele on mõlemalt poolelt nii palju vastuargumente, nagu oleks käimas igavene lahing. ma ei pea oluliseks seda, mida inimesed ütlevad, vaid pigem kuidas nad midagi ütlevad. lause võib olla üks, aga seda saab öelda nii mitut erinevat moodi - ja mida siis ikkagi täpsemalt mõeldakse?

edasine on tõesti liiga inetu, et seda siia kirjutada

11 February 2010

Intelligent girls are more depressed because they know what the world is really like

ma saan endale zeniti. viimaks ometi. mind on need kaamerad sellest ajast saadik huvitanud, kui riion endale zeniti sai ning nüüd leidsin ebayst ühe sõbraliku lätlase, kes on nõus mulle oma imeilusa zeniti maha müüma. aigars oskab isegi natuke eesti keelt. see on nii armas. ma peaks ka pisut oma läti keele sõnavara täiendama, praegu ilutseb seal ainult "saldejums" ja ma pole tegelikult väga kindel, kas see on üldse õigesti hääldatud.

kunst on jätkuvalt väga depressiivne meelelahutus. ma pean reedeks pildi tegema. ma ei jaksa. ei suuda. kõik on valesti. &see on imelik, kui palju sa muutunud oled. varem ei oleks sa midagi sellist öelnud. nüüd lihtsalt... ah? ma ei saagi aru, kas sa üldse mõistsid mind õigesti. kas sa lugesid ridade vahelt välja. ilmselt siiski mitte. varem sa mõistsid nagu rohkem, siis oli ka see usaldus kergem tekkima. ma ei jaksa kogu aeg perfektne olla. ma tean, et ma ei ole sinu jaoks kunagi. saavutamatu unistus, vähemalt väga pikaks ajaks.

see on kuidagi valeteistsugune, kummaline, et sa nii palju muutunud oled, aga ma tõesti ei saa sinna mitte midagi parata. mulle meeldib, kui sa ütled "ma tunnen" või üldse kuidagi seda sõna kasutad, see toob vanu mälestusi tagasi. siis, kui kõik oli veel ilus ja hea, nii palju oli avastamata. praegu on väga konfliktiderohke periood, igal pool. nagu mitte keegi ei suudaks mind aktsepteerida. isegi mitte kõige lähedasemad inimesed.

kas inimene on tervik, kui ta suhtes pole? saab ta hakkama ilma teise pooleta?
nii paljud ei saa ja mul hakkab vaikselt imelik juba

8 February 2010

Something painful lies inside your soul



 näod kaamed nagu surnuil, huuled kuivad nagu siidipaber ja hingepeeglid klaasistunud mustaks jääks

*

[ ma teadsin, et pole õige selliseid asju siia panna ]

„You are never the same person twice“

"I never loved nobody fully, always one foot on the ground."

ma igatsen ja ootan juba kevadet. seda aega, kui soe hele päike sirutab oma esimesed kiired mu punaste juustega kohtuma, meenutamaks neile, et on jälle aeg, kui tuleb palju reisida ning lasta oma juustel lehvida võõraste autode tuules, seista tuttava maantee kõrval ja hingata sisse ühtlast tolmu. ma tahan jälle vaadata, kuidas soojus maalib puud roheliseks ning kanda oma lemmikut preisisinist jakki ja kõndida kodu juures kastanitest mööda ja hingata sisse nende mälestusi täis lõhna. sõita linna, kus on hommikuti järve ääres kõige ilusam udu ja ärgata ainult selle nimel kell neli üles. hoida su käest kinni, sest nii on kõige parem.

 ...aga millal tähed otsa saavad? kui saavad? mida sa pandorale ütleksid? ta on meie planeet..

7 February 2010

Prussian blue sky and poison green grass.


mulle ei meeldi, kui ma ei saa inimestega aus olla, neile otse näkku öelda, mida ma neist tegelikult arvan. ikka on vahel juhtumeid, kus kõike ei öeldagi välja, aga vahepeal on küll olukordi, kus inimene lihtsalt vääriks seda, et talle tõde näkku surutaks. nii vähesed inimesed kannatavad tõde. nad saavad aru. nad paranevad. ja nii paljud lihtsalt ignoreerivad seda, peitudes oma kaitsebarjääride taha, kus muru on endiselt mürkroheline ja taevas preisisinine.

ahjaa, eilne oli päris hea: tegime vesipiipu minu toas. päeva peakangelane uhkelt keset põrandat ning tuba lõhnamas kirsitubaka järele, ühel hetkel tuleb vanaema sisse. "kes siin suitsetab?! esikusse on juba suitsulõhna tunda ju!"
mina: "ah? ei suitseta siin keegi. ma arvan, et see on viiruk."
ma ei unusta vist iialgi terry nägu, kui vanaema ukse kinni pani ja minema läks.

üldse oli tore üle tüki aja terryt ja morti näha. kaua aega on mööda läinud, väga kaua.

4 February 2010

Until the last of days

tere tulemast tagasi.
mõneks ajaks.

ma pole ikka veel täiesti korras. päris paljud asjad on veel valesti. ma tahan uisutada.
ma tahan ära pariisi. ma tahan kakaod juua ja palju punast veini ning viiulit mängida. tahaks suve. siis me tripiks ringi. oleks palju mälestusi ja fotosid.
oh fuck. ma peaks koristama hakkama. alo tuleb nädalavahetusel siia. kohtusin temaga viimati kolmapäeval.
hea oli. vaatasin seda pilti, mille ma talle joonistasin. ilus tüdruk on.

mu juuksed näevad praegu hästi väärakad välja.

blogi lähebki lukku nüüd varsti. palun siiralt, et kõik huvitatud lugejad jätaksid nädala aja jooksul oma e-maili, millega nad siia tagasi pääseksid. suhkrusulg, kui sa veel lugemas käid, siis mulle meeldiks, kui sa edasi loeksid & kommenteeriksid (ära muretse, sa võid ka edaspidi anonüümne olla). üldiselt on mul vist üsna suva, kes siia lugema tulevad, lihtsalt ta läheb nüüd kinni, mulle ei meeldi enam mõte avatud blogist. ta täitis oma eesmärgi juba ammu ära.

ma tahan mingit suurt muutust.
igatsus on nii masendavalt kurb tunne.
vähemalt sa mõistad.

bioloogia eksami pärlid: [x] ma siiamaani naeran
tahaks lõpueksameid juba, et ma oskaks kõike piisavalt, et nad ära teha ja tartusse sisse saada.


mäu.