28 November 2010

happy birthday darling

laupäeva õhtu oli valge ja pehme ning õunaveinine, umbes viie-kuue paiku saabus e ning me läksime kolmekesi linna. maandusime ühes vanalinna pubis ning meie ümber tekkis kiiresti vanadest tuttavatest hea seltskond. jõime nii seda kui teist ja läksime edasi embassysse, kus mu mõtted vajusid kuhugi sinise curacao ja rohelise absindi pehmesse sügavusse. vahepeal läks elekter ära ja kõik inimesed aplodeerisid nagu pärast fantastilist teatrietendust. dj mängis barbra streisandi remixi, kus öeldi hoopis justin bieber, s tantis ja k rääkis mulle ekast. selleks ajaks olin ma täiesti ära kadunud ning meeles on ainult mingid ähmased pildid sellest, kuidas me olime shootersis ja siis äkitselt ühes teises pubis ning s ja a plaanisid hollikasse naisi lantima minna ning mul oli tohutu uni ja maailm keerles ringi ja kõik pakkusid mulle suitsu ning üks matemaatika õpetaja oli ka seal ja p tegi talle õlu välja ja maailm maailm maailm keerles veel rohkem, kõik naersid ja muusika hajus kuhugi p juustesse ära, ta ütles, et mängis crushcrushcrush, aga ma ei saanud sellest aru

must mersu koju läks maksma 52 krooni, tänavad olid lumised, tühjad ja libedad

10:42 - ma avan silmad ja mul on maailma kõige jubedam pohmell, p vaatab mulle otsa ning ma panen silmad uuesti kinni

14:25 - uni lõppeb, tunne on tohutult kuiv ja vastik, aga 1042 on läinud

16:40 - j andis mulle s'i wacomi ning nüüd ma olen kodus ning üritan tellimust lõpetada. on nii ebareaalne, et ma lähen homme kooli ja kirjutan umbes 12 tunni pärast ajaloo kontrolltööd II ms teemal

25 November 2010

in my dreams we are endless


miski ei olnudki määratud olema igavene, isegi mitte need valged hommikud ja soojusest hõõguvad embused

sügis, talv, me jahtume

ärka minuga koos kevadel uuesti üles

the sweetest of words have the bitterest taste




there is love in your body but you can't get it out 
it gets stuck in your head, won't come out of your mouth 
sticks to your tongue and shows on your face 
that the sweetest of words have the bitterest taste


- - -


kuna täna on mikimaa elanikel thanksgiving, siis otsustas thompson inglise keele tunni ära jätta ning hommikul ärkasin ma vaid korraks üles, et armsama järel uks lukku keerata ja voolasin seejärel läbi korteri pimeduse tagasi soojade linade vahele


vahepeal mõtlesin välja ka varuvariandi ülikooli osas, aga sinna on paraku ainult 5 kohta ja ma pean ikka tõesti väga hea ja eriline olema, et sinna sisse saada


laupäeval on p sünnipäev ning tasuta hambaravi on tema jaoks igavesti läbi. ja kuna ta on paha laps olnud, siis otse loomulikult kingitust ma talle ei tee.


paras talle. 






^_____________^





23 November 2010

feather fall

ma ei olegi rääkinud, aga me käisime ükskord vaheaja alguses hiiumaal. see oli esimene kord, kui me sinna läksime, k-l oli mingi esinemine ning ta kutsus meid kaasa. sadamas oleksime vist äärepealt praamist maha jäänud (ja 4 tundi ootama pidanud), aga õnneks mahtusime siiski peale ja sõitsime väga kaua aega üle mere. praamis mängisime hipsterit. õnnetu hüüdnime sai endale külge p, kes oli meist tõenäoliselt kõige vähem hipster üldse.
aga tal lihtsalt ei vedanud.
autole jooksis teel hirv ette. pihta ei saanud (kiirus oli väike vist), aga autotuledest kahvatunud hirv oli nagu hurmav kuu keset süsimusta maanteed. pärast seda olime veidi ettevaatlikumad.



olgugi, et k on mulle juba nädalaid selle filmi ilmutamisega pinda käinud, jõudsin ma selleni alles täna ning ma ei saanud temast ühtegi head pilti, küll aga ta kaaslasest. pärast etendust kõndisime kolmekesi tagasi ühikasse, k tutvustas mulle oma lemmikveini ning me sõime hommikul ära väikeste ühikaelanike toidu



hommikul jälgisid mõlemad pohmud õndsa näoga discovery channeli pealt filmi lindude paaritumisest.

enne praami peale minemist lõime veel korraks lahti armsa sõbra regio atlase ning läksime hiiumaad avastama. eespool lesiv paat seisis lihtsalt maantee kõrval ning sellest saab nüüd minu uus kodu



edasi sõitsime suursadamasse, kus udu vajus malbelt ja jahedalt kaide ja sadamahoonete vahel laiali. kõik oli mahajäetud ja vaikne, eemal kauguses kakerdamas üleni musta riietatud sadamatööline. p ja k tegid suitsu (millal nad poleks seda teinud?)



praam oli kõige rõvedamal võimalikul moel rõve, mina ja k jäime mõlemad merehaigeks ja mängisime tülpinult kaarte, kus ma iga kord k-le valetamises pähe tegin. telefonid helisesid ja raadios mängis mingi suvaline muusika, ma olin liiga väsinud, et midagi täpsemalt mäletada



millalgi üsna pea külastas meid h, panime projektori üles ning enne järjekordset sigaretti õnnestus mul ka üks pilt saada. desktopi autor on `kuschelirmel



ja kaks viimast pilti johanna fotoshoodist. ei jäänud selle filmiga üldse rahule, oli pilte, mis oleksid võinud hästi välja tulla, aga need on kas liikumisest udused või pole fookuses. võib-olla peaks suurema isoga filmi ostma.

18 November 2010

freckles and bones

ma tahan olla noor ja rebel ja 15 ja teha metsikuid asju ning hääletada riigi ühest otsast teise
tahan jälle seda aega, kus kõik oli seadusega keelatud ja siis oli ilgelt hea tunne midagi illegaalset teha
sellepärast oligi suureks saamine vastik


lugesin täna nirrimi blogi ja seda, kuidas ta kirjutas nii puhtalt ja siiralt oma minevikust ja sellest, kuidas ta ise uskus ja unistas. ma tahaks ka osata samamoodi oma unistusi täide viia. umbes aasta tagasi murdus midagi mu sees jäädavalt ning ma ei oska enam end leida. enam pole järel seda vaimustavat julgust ja jõudu edasi minna, mis varem alati toeks oli ja kõigest raskest läbi tõi


ma isegi ei tea, kuhu ma enda kaotanud olen ning mul pole õrna aimugi, kust seda otsida. vahele on jäänud nii palju asju ja mälestusi, väga paljud neist kahjuks igaveseks unustatud. kui ma poleks üles kirjutanud, ei teaks ma praegu enam, kes ma aasta tagasi olin. kogu 11. klass on nagu mingi ebareaalne rõve unenägu. justkui oleks aeg-ajalt üles ärganud ja siis jälle magama jäänud kuhugi selle sureva lootuse keskele


ma ei ole kindel, mis minust saanud on... tuli filmikaamera ja päästis mõned hetked; tõi sellise suve, nagu vaja oli ning kõik oli liigagi ideaalilähedane, sisaldades päevast tuhmunud asfaldil lamamist juunikuu öösel, kastest märga heinamaad ja kummituslike hobuseid kuskil kauguses, jalad pehmed nagu siid ja meie 2 hõljumas üle tundmatute teede kusagile tühjusesse


ma pean proovima, tõesti pean ja väga palju, ei lase kõigel jälle tühjalt välja voolata, nagu see varem alati juhtunud on

17 November 2010

I don't know

draft, draft, draft, draft, draft

aitab kah sellest täiesti kasutust "save now" nupust, vahepeal peaks siiski midagi öelda ka olema, kõigist mõtetest hoolimata

eelmisest sügisest on nii palju mälestusi. vaid vähesed neist on piltidena alles. enamik on unustusse vajunud ja igaveseks kustunud

tuhmid ja tumedad pärnu tänavad, kus me hulkuvate kassidena hommikust hommikusse kõndisime; jõe vaikus ja hoomamatu võim; tema tulest ja jääst silmad; korteris kustutatud tuled ja hõõguv soojus; jääkülmalt lainetav meri ja märjad jalanõud; hinge tumesinine vaikus ning absoluutselt kõik mahub südamesse sisse ennast laiali laotama nagu nähtamatud käed kataksid laudu valgete laudlinade ja hõbedast söögiriistadega

unustatud








* * *



liiga habras õnn, mis kerkis esile kusagilt kaugelt, ilutulestiku ja šampanjaklaaside vahelt, a ja kõik temaga seonduv, millest praeguseks enam mitte midagi alles ei ole. mõttetu sõpruse rikkumine ja mõttetult raisatud kevad. võiks veel nädalaid leierdada, kelle süü see täpsemalt oli ja kes alustas, kumbki ei annaks ikkagi mingil juhul alla.
ilmselt ei taha sa mind praegu isegi enam tunda.
ometi, kui me käisime ttgs oma küsitlust tegemas, jäi ta kusagilt silma ning mu viisakale tervitusele vastati kurja põrnitsusega. kas nii käituvad siis täiskasvanud inimesed???

miks on vaja niimoodi viha pidada veel pool aastat (ja rohkemgi) hiljem? mis mõte sellel on? nagu ei olekski mingit muud võimalust peale süüdlase vihkamise... aga suhtes on alati süüdi vähemalt kaks inimest, mitte mingil juhul ainult üks

14 November 2010

it's your turn hades

ma ei viitsi. üldse kohe mitte. kõik on nii ära ja eemale vajunud & osati nagu ei tahaks ka, et see enam tagasi tuleks




vbl ongi ilma parem