25 January 2011

branches and twigs


tuttav tänav kodu kõrval, kiired sammud mööda sulanud tänavat. loodus mustas ja punetas eelmise sügise külmunud marjadest. esimesed kahvatukollased toonid ning pooleldi esimene zeniti film sõrmede vahel voolamas. vähe aega enesele, aga nii palju mõistmist ja selgusele jõudmist kõigest hoolimata.

ja see keegi, kes tookord oli.

ma usun, et igalühel on keegi, kes jääb tema mällu igaveseks kummitama. keegi, kes on maetud sügavale hingesoppidesse tuhandeteks aastateks ning ükski vägi teda sealt välja ei vii. on vaid võimalik natukeseks unustada, aga piisab vaid õrnast ja ebamäärasest meenutusest ning ta on jälle kogu oma olemusega igas päevas ja igas hetkes. kõik vaikiv on vaid näiline. ta on endiselt siinsamas, mu kõrval, nagu polekski kunagi lahkunud.

kui ta vaid teaks, kui raske on temast lahti saada.

No comments: