14 June 2011

born for this system

käisime ringkäigulehele viimaseid allkirju kogumas ning sel ajal, kui p miikaeli ühendusega arveid klaaris (seal on kaks tädi, kes igalt õpilaselt kuus umbes 40 eurot kirikumaksu võtavad), leidsin ma sealsest raamaturiiulist (mis sisaldab muide palju huvitavamaid raamatuid kui kooli raamatukogu) kunagise inglise kolledži almanahh-raamatu.

seletuseks: miikaeli ühenduse daamid elavad kooli pööningul katuseaknaga klaaspuuris - neid klaaspuure on seal üleval päris mitu - ning kõigi puuride keskel on suure pika lauaga ruum, mille ühel küljel on raamaturiiul põnevate psühholoogiateemaliste raamatutega. kooli raamatukogus seevastu on näiteks terve suur riiul pühendatud religiooniteemalistele raamatutele (religioon aka kristlus siis peamiselt, aga ka üks koraan on sinna ära eksinud) ning samuti on seal kõrvuti raamatud "nõiapendli tervistav jõud" ja "anatoomia atlas". only in vhk.

igatahes, see inglise kolledži raamat. seal oli ka nimekiri tolleaegsetest reeglitest (tegu oli kunagise tallinna 7. keskkooliga, mis oli kahtlane segu tallinna prantsuse lütseumist, westholmist ja inglise kolledžist) ning ma rääkisin p-le, millised neist reeglitest ka praegu lütseumis kehtivad. või noh, vähemalt "minu ajal" kehtisid. üks neist oli näiteks see, et kui õpetaja/direktor/keegi võõras klassi siseneb, peavad kõik õpilased püsti tõusma ning kui see inimene lahkub, tõustakse uuesti püsti. ilus komme, eks ole, näitad sellega austust üles ja kõik saavad aru, et tegu on hästi kasvatatud lastega.

p küsis selle peale kohe, et mis siis sai, kui keegi püsti ei tõusnud. ma jäin teda lolli näoga vaatama. see ei oleks mitte kuidagi võimalik olnud. kui ka keegi jäi kogemata istuma, siis klassis olev õpetaja või mõni klassikaaslane ütles ikka kohe, et ou, tõuse püsti. siiamaani mõtlen selle üle ega suuda välja mõelda. kõik toimis süsteemi järgi. mitte keegi ei astunud ju süsteemist välja. keegi ei küsitlenud süsteemi. aga mis siis, kui ikkagi...?

8 comments:

Kass. said...

Ja me ikka kogu aeg arvame, et me oleme nii rebel & nii vabad...

Salajane Austaja said...

Meil oli ka nii. Ja iga tunni alguses tõusime ka püsti. Elementaarne viisakus, palju etem kui see, et terve 30-pealine klass õpetajale tere karjuks. Ärge olge totakad, iga süsteemi vastu ei pea ka võitlema.

nora said...

me tõusime audenteses ka kogu aeg püsti, kuid nüüd on see komme seal koolis välja surnud.
võib-olla on asi koolide erinevuses, kuid meil oli see püsti tõusmine au asi ka õpilaste jaoks. ehk olimegi siis hästi kasvatatud süsteemilapsed, kuigi minu mälestustega kooliajast see ei ühti. tore oli õpetajate pärast tõusta ning üldjuhul nad muidugi palusid kohe tagasi istuda. ma ikka meenutan seda aega kuidagi rõõmsalt, kuigi reegleid oli seal koolis ka igasuguseid. armas žest kuidagi.

Siiri said...

Ega mul ka sellega seoses halbu mälestusi pole - lihtsalt see, et mis siis oleks saanud, kui keegi oleks keeldunud püsti tõusmast? Kuidas sellesse suhtutud oleks? Ma pole varem isegi mõelnud sellele

nora said...

minu meelest kuidagi... tobe sedasi mõelda, kuna tegu polnud ju miski range reegliga, mida täitma sunniti. säärane küsimine annaks žestile miski ranguse, mida mina sellele ei omistaks.

Salajane Austaja said...

Ise vastasid: kui keegi keeldunud oleks, oleks teised teda ikka ärgitanud püsti tõusma. Ja mida minagi juba ütlesin: elementaarne viisakus. Kui keeldud tuttavale tere ütlemast, jääd ju ka rumalaks.

Kass. said...

Meil oli see püstitõusmis- & teretamisvärk algklassides. Aga eks ma käisin ka sellises boheemide & veidrate tuulepeade koolis, et... :D

Emilia said...

põhikoolis tõusime samamoodi kogu aeg püsti, kui õpetaja või direktor sisenes.