22 June 2011

where the lines overlap

lõpetasin muuhulgas gümnaasiumi ja see oli täiesti unustamatu. ma ei osanud midagi sellist oodata, kaugeltki mitte. istusime kogu klassiga armsaks saanud hoovis, kõik lauad olid kokku lükatud & igal pool olid klaasid vähem ja rohkem kangemaga, suunurkadest voolasid suitsujõed, noorem põlvkond istus koos vanemaga & kõik olid üks. üks poiss mängis kitarri & tema ümber kogu hoov laulis. küünlad põlesid. me olime üks.

no one is as lucky as us, we're not at the end but, oh we already won


esimestel hommikutundidel sammus kõik see vägi linnahalli katusele päikesetõusu vaatama. vanu traditsioone tuleb siiski au sees hoida. istusin oma lolita-kleidikeses & värisesin külmast & klaus pakkus mulle meelikööri & loide andis oma liputajamantli. see oli kõige soojem tunne kogu maailmas. ma pole ammu midagi nii ilusat kogenud. mul oli maailma parim lend. me jääme igaveseks. ka pesast välja lennanutena.


toujours ♥

ps: alkoholi ja nikotiini koosmõju meelitas tol õhtul ligi mitmeid lugusid, a puistas südant ja tunnistas hiljem, et ta pole sellistest asjadest mitte kellelegi rääkinud; hiljem jagas m mahlakaid detaile oma armuelust, silmis hägune pilk ning õnnejoovastus vabadusest.

19 June 2011

17 June 2011

coming home

selliste ilmadega tahaks tõesti juba ära sõita... et see 29. ometi kiiremini tuleks! :(



14 June 2011

oh dear

born for this system

käisime ringkäigulehele viimaseid allkirju kogumas ning sel ajal, kui p miikaeli ühendusega arveid klaaris (seal on kaks tädi, kes igalt õpilaselt kuus umbes 40 eurot kirikumaksu võtavad), leidsin ma sealsest raamaturiiulist (mis sisaldab muide palju huvitavamaid raamatuid kui kooli raamatukogu) kunagise inglise kolledži almanahh-raamatu.

seletuseks: miikaeli ühenduse daamid elavad kooli pööningul katuseaknaga klaaspuuris - neid klaaspuure on seal üleval päris mitu - ning kõigi puuride keskel on suure pika lauaga ruum, mille ühel küljel on raamaturiiul põnevate psühholoogiateemaliste raamatutega. kooli raamatukogus seevastu on näiteks terve suur riiul pühendatud religiooniteemalistele raamatutele (religioon aka kristlus siis peamiselt, aga ka üks koraan on sinna ära eksinud) ning samuti on seal kõrvuti raamatud "nõiapendli tervistav jõud" ja "anatoomia atlas". only in vhk.

igatahes, see inglise kolledži raamat. seal oli ka nimekiri tolleaegsetest reeglitest (tegu oli kunagise tallinna 7. keskkooliga, mis oli kahtlane segu tallinna prantsuse lütseumist, westholmist ja inglise kolledžist) ning ma rääkisin p-le, millised neist reeglitest ka praegu lütseumis kehtivad. või noh, vähemalt "minu ajal" kehtisid. üks neist oli näiteks see, et kui õpetaja/direktor/keegi võõras klassi siseneb, peavad kõik õpilased püsti tõusma ning kui see inimene lahkub, tõustakse uuesti püsti. ilus komme, eks ole, näitad sellega austust üles ja kõik saavad aru, et tegu on hästi kasvatatud lastega.

p küsis selle peale kohe, et mis siis sai, kui keegi püsti ei tõusnud. ma jäin teda lolli näoga vaatama. see ei oleks mitte kuidagi võimalik olnud. kui ka keegi jäi kogemata istuma, siis klassis olev õpetaja või mõni klassikaaslane ütles ikka kohe, et ou, tõuse püsti. siiamaani mõtlen selle üle ega suuda välja mõelda. kõik toimis süsteemi järgi. mitte keegi ei astunud ju süsteemist välja. keegi ei küsitlenud süsteemi. aga mis siis, kui ikkagi...?

10 June 2011

social starvation

juuste kohta veel paar sõna.

see oli midagi sellist, mida ma olen juba umbes aasta aega tahtnud teha. neljapäeva hommikul ärkasin üles ja otsustasin, et nii, täna on see päev. viis tundi hiljem väljusin ma juuksurist mõnikümmend grammi kergemana

mõnes mõttes on hea. alati on olnud mingi teema mu juustega (à la melian ja punased juuksed) ning ma olen väga harva saanud komplimente, mis on tehtud millegi muu kui mu juuste kohta. nüüd pole selleks enam võimalust. võib-olla nähakse nüüd ka inimest juuste taga - ma võin vähemalt loota, et seal on midagi märgata

samal ajal on ebakindlus mu lahutamatuks kaaslaseks - kui tihti ikka visatakse minema kõige ilusam osa oma välimusest?

* * *





käisin martini ja mihkliga loomaaias. minge ka, nii vahva on!

9 June 2011

farewell


"Are you sure?"
- "Yes. I don't regret anything."

2 June 2011

photography isn't a real job?


täna pildistasin ühes vanalinna jazz-kohvikus c'est la vie - kui välja arvata igapäevane norah jonesi 'greatest hits' mängimine, siis oli tegu üsna meeldiva interjööriga kohaga. põnevate detailidena võib välja tuua ka veel köögitoimkonna omavahelise sõimu, mis kestis umbes 10 minutit ja teemaks oli 'sa-tegid-töötelefoniga-erakõnesid' ning selle peale, kui ma interjööri pildistasin, nähvas üks hallides aastates daam, et peegleid võin ma mööblisalongis ka pildistada. nojah.


pirjo levandi