30 July 2013

little family









eelmise aasta lõpus toimus mu blogis väike loosimine, mille auhinnaks oli fotosessioon. 54 inimese seast sai random.org abil just kirsist see, kes mu kaamera ette tuli. alguses oli plaanis, et ainult tema ja mick on pildi peal, aga siis ma mõtlesin, et milleks väike johann välja jätta -- ning nüüd juulikuu lõpus tegimegi pildid ära.

tõenäoliselt üks kõige ilusamaid pildistamisi, mis mul kunagi olnud on.

meigi ja lillepärjad tegi maret ubaleht.

samuti on mul nüüd jälle facebooki leht.

12 July 2013

maari soekov















on june 15th i photographed maari soekov, one of my favourite illustrators/artists.

she lives in a tiny flat with wooden windowframes and orange floors.
paintings and photographs everywhere. she is so good. my mind is filled with utter inspiration while i choose my least used lens. she sits on the roof although it's forbidden. i see both the moon and the sun in her eyes, the warmth is in her blood.

maari wears jewellery by maarja laadi.
the pet crow is named ülo, he's growing up so fast.






- - -



Ma tundsin Maari vastu huvi, sest ta tööd on imelikud ja imetabased ning ta ise tundub oma pildist õhkuva aura ja olemuse järgi väga vahva inimesena. Nii ei jätnud ma kasutamata juhust küsida temalt mõned küsimused, mis mulle esimesena pähe turgatasid. Toon siinkohal ära peamised, sõnadesse pandavad küsimused koos tema vastustega.



1. Millest sa mõtled, kui sa joonistad?

Joonistades üritan iseennast lahti harutada. See on teadlik meditatsioon. Tavaliselt ei kuku see eriti hästi välja ja lõpuks ma enam ei mäletagi, millest ma täpselt mõtlesin.

2. Aga kus sa tavaliselt joonistad? Milline see keskkond üldiselt on?

Ma joonistan igal pool, eriti kohtades, kus peab ootama. Eriti chill on joonistada päikse käes võrkkiiges. Aga üksinda häkkides suudan oma tegevust rohkem mõtestada, Rohkem küsimusi esitada, rohkem riskida. Mingi hetk sai mulle selgeks, et igavus ja üksindus ja jalad-seinal-aeg on parim meditatsioon ja motivaator.

3. Mis vahendeid sa muidu kasutad ja kuidas sinu tehnika su arust läbi aastate arenenud on?

Tavaliselt käib ühe pildi valmimine nii, et teen kõigepealt harilikuga sketchi,Siis käin pildi varieeruva suurusega markeritega üle. värvid tulevad enamasti digitöötluses. Ükspäev sketchbooke lapates selgus, et viimase paari aasta jooksul on mu joon vabamaks ja lohakamaks muutunud. Samas on aja jooksul piltidesse sisse tulnud sügavus ja mingi teine skill, Nahaalsus vist. "Julgust, võimeid, pohhuismi!" skandeeriti ükspäev Genklubi ees. Eniveis, Üks väga tähtis vahe praeguse minu ja varasema minu vahel on see, et veel mõned aastad tagasi varjasin ma hoolikalt fakti, et ma tegelikult ei oska joonistada. Ma vedasin mingeid jooni, mis nägid lahedad välja, Aga mul ei olnud mingit ruumitaju, Ma ei teadnud, kuidas kolmedimensioonilisi asju kahedimensionaalseks litsuda. See tuleb ajaga.



4. Kust su arust inspiratsioon tuleb?

Mul pole kunagi õrna aimugi olnud, kust tuleb inspiratsioon. Mõnikord on kõik selge nagu seebivesi - need on läbielatud hetked ja olukorrad, mis paberile saavad pandud. Teinekord on aga jälle nii, et pärast joonistamist tekib tunne, et olen äsja ärganud sügavast unest, Kõik pliiatsid on ära kulunud ja minu ees lebab valmis pilt mingite eriti veidrate tüüpidega, kes mulle pildi seest vastu irvitavad.

Mulle meeldib mõelda, et olen võtnud ühiskonnas omamoodi šamaani rolli - et ma käin kuskil ära, Kuskil, mis ei ole see, mis on siin, ja toon sealt endaga kaasa mingit infi, mida inimestele läbi kunsti edasi anda. Aga tilluke realist mu õla peal nendib pead vangutades, et tegelikult ma ei saa eriti aru, mida ma teen. Mida rohkem sellesse teemasse süveneda, seda lahtisemad kõik otsad tunduvad. iga vastus tekitab veel rohkem küsimusi.

5. Kuidas eestis lood noorte kunstnikega on? näed peale enda palju andekaid noori?

Eestis on palju andekaid noori, aga tihtipeale pole neil muud väljundit peale veebiavaruste. Tahaks näha rohkem spontaanseid näitusi, korterinäitusteavamisi, Selliseid, mis kestavad ainult ühe õhtu, Või aktiivsemat avalikus ruumis näituste korraldamist. Tahaks näha vestlust kunstniku ja publiku vahel. Tahaks, et kõik saaks aru, et näituste korraldamine on jube lihtne, Et näitused ei pea olema ruumis, mille keegi on otsustanud Galeriiks nimetada. Tahaks näha rohkem kunstnikevahelist koostööd ja loomeplahvatusi, Tahan, et keegi karjuks katuselt luuletusi. See viimane on mingi kinnisidee, aga noh, mu arust selliseid mõttetöösse ja ideede vahetusse süvenenud koolkondi nagu ei tundu eriti olevat.



6. Milline oleks sinu ideaalmaja ja selle sisustus?

See on eriti raske küsimus. Tajun ähmaselt, et tegu võiks olla rohelisemat sorti majalahmakaga. Õunapuuaed on iga endast vähegi lugu pidava maja juures väga tähtis element, Samuti vanavanemate pulmapäeval istutatud kask, mille küljes ripub kiik. Köögis võiks hõljuda mõnikord pannkoogilõhn ja pööningul peaks olema müstiliselt palju põnevat tolmust kola. Köögilaua äärde peaks mahtuma normaalselt palju rahvast ja mitte kuskil ei tohiks olla märki sellest, et keegi on maja kallal kunagi euroremondi taolist vägivalda tarvitanud. Aknaraamidelt pudeneb värvi. Verandal on kiiktool. Maja tagant leiab raudselt kuskilt mõne võrkkiige. Kipun arvama, et see maja on kuskil metsaservas ja et selle maja aiast vuliseb läbi üks suurepärane oja. Levi on aint puu otsas.

See maja kusjuures on füüsiliselt peaaegu olemas, Ma kasvasin seal üles. Mõni detail siia-sinna. Tahaks sinna tagasi, Aga ei saa. Lastel on oma spetsid rajad ja salakohad ja meeleolud, mis teevad kohast Koha. Nüüd on mul alles veel see mälestus ja mõte Kohast, aga päris-Koht ei ühti enam idee-Kohaga. See on mõnikord päris nukker.

7. Kas jääd oma töödega kiiresti peale lõpetamist rahule või pead neid alati palju viimistlema?

Pilt saab olla kas valmis või pooleli. pooleli pilt võib oma lõpetamatuses nii hea välja näha, et teda pole eriti vajagi edasi teha. Viimistlemine on vist see osa pildi valmimise protsessis, kus pilt tegelikult on valmis, aga veel pole tahtmist teda sinnapaika jätta. Ma reeglina viskan siis pintsli nurka, kui tekib tunne, et ma ei suuda sellele pildile enam ühtainsatki minutit otsa vaadata. siis on valmis. Mul on jube raske lõpetamata piltidega midagi hiljem veel edasi teha, ütleme et kuu või aasta pärast. Vaib kaob ära, Uued mõtted ladestuvad eelnevate peale ja vanad mahaveetud jooned tunduvad pühade ja puutumatutena.

8. Su tööd on kergelt psühhedeelilised. Kas see element on neis alati olnud või on see midagi, mida sa oled ise sisse toonud?

Mu pildid on psühhedeelsed, sest ma elan psühhedeelses maailmas. Psühhedeelia on sõna, mida liialt tihti seostatakse igasuguste erinevate substantsidega. Mind on kasvatatud teadmisega, et abivahendeid kasutavad nõrgad shamaanid. Minu psühhedeelia tuleb mu lapsepõlvest, mu unenägudest ja sellest veidrast veidrast asjast, mida nad kutsuvad looduseks. Kuulsin kuskilt poole kõrvaga, et aeg on illusioon. Mulle hirmsasti meeldib see mõte, et kõik eksisteerib mingis ajatus vormis, et kõik on ühekorraga noor ja vana, et aega pole olemas. See on selline mõte, et inimesele, kelle jaoks aja lineaarsus on rangelt harjumuspärane asi, tundub see üpriski hoomamatu. Aga samas veidi mõistetav - no umbes, nagu vaataks läbi paksu kardina õue. Veits segane jutt, Aga kui hästi silmi kissitada, siis on aru saada, et ma olen ühekorraga laps, naine ja rauk. Kuna olen oma laps-minaga eriti suurepärase kontakti saavutanud, on mul jaburaid ideid ja visuaale alati jalaga segada. Kõik on alati tohutult huvitav.



9. Mis on reaalsus?

Reaalsus on üks trikiga värk. ma päris täpselt pole sellest veel aru saanud, aga ühes olen ma kindel - reaalsus pole päris see, mida silmad näevad. reaalsus on äärmiselt subjektiivne ja koosneb igasugustest märkidest, mustritest ja struktuuridest. kuskil on vist olemas ka objektiivne reaalsus, aga sellest ma ei tea midagi. juba inimkeha seab tohutud piirangud, tegutsedes vaid oma sensoorsete piirangute raamistikus. huxley kirjutas sellest oma taju ustes. kui me kõike tajuks, põleks me ilmselt läbi. kõige jaoks, mida me aga näeme kuuleme ja tunneme peab inimesel olema tähendus, ning kui mõni asi jääb mingil põhjusel defineerimata, tunneb ta end üpriski ebamugavalt. näiteks kogu see jant vaimolendite ja erinevate reaalsuste vahel rändamisega. olen ajapikku aru saanud, et reaalsuse meisterdab igaüks endale ise, asju ja fenomene struktureerides ja neile nimesid andes. noh, mõnele veidrikule meeldib näiteks mõelda, et olemas on ainult need asjad, mida saab näha ja mõõta. mõni näeb olendeid, kelle ta nimetab vaimudeks ja otsustab, et nad on täitsa okeid. sõbrad varjude maailmast.

inimajul on imeline komme täita augud faktiteadmistes oletustega. see pidi olema tähtis osa intelligentsist - meie võime oletusi teha. see tähendab aga, et suurem osa reaalsusest koosneb oletustest ja mälupiltidest. keegi küsis mult kunagi sellise küsimuse, mis mind õõvastusest üleni judisema pani. see küsimus kõlas umbes nii: "mis su selja taga on? aga kust sa tead, mis seal on? kuidas sa seda päriselt teada saad?"

reaalsusega kipub olema nii, et mida rohkem sellesse süveneda, seda ebareaalsem see tundub. reaalsus on üübersürreaalne.

aga ega ma täpselt ei tea, mis toimub. kui ma ükskord välja mõtlen, ma ütlen sulle. seni teeme mõlemad reality checke reaalsuses, mille olemasolus üldse kindel ei või olla :)

10. Kas sa näed päriselt ka neid olendeid, mida paberile jäädvustad?

näen küll. see on lahe, et küsimused number üheksa ja number kümmejärjestikku on, sest nad on ühe suure teema kaks tahku. ma ei näe neid tüüpe selles mõttes, et ma ei saa nende ümber ringe joosta ja neid käega katsuda. haa, ega ma realist ei ole. näen neid alati vilksamisi silmanurgast. perifeerses nägemises toimub pidevalt nii mõndagi põnevat ja ma keeldun uskumast, et see on silmapete. silmapetted ei kuulu mu maailma. samuti meeldib neile end näidata läbi eriti selgete kujutluspiltide, mis end mulle eikuskilt alati silme ette manavad.


näiteks.


eile öösel kõndisin ma mööda pargi tänavat koju. pargi tänaval on üks park. puud on praegu kohevad ja üleni lehtes, ja sel hetkel, kui ma sealt mööda kõndisin tundus mulle, et nende puude otsas võiks elada sellised karvased ja kohmakad loomad, kellele meeldib end ümber lepatüvede kerida ja vaikselt öös nurru lüüa. mu kujutluses lahvatas üles pilt, hästi kirkalt, sellest, millised need tüübid välja võiksid näha. see pilt oli nii ere, et nüüd olen ma suht veendunud, et nad seal ka elavad. üldiselt on mu faktiteadmised nii nõrgad, et olen sunnitud need asendama fiktiivsete teooriatega. üldiselt pole ju vahet, kas minu jaoks need tüübid seal puu otsas on või ei ole - nii on lihtsalt toredam, kui nad seal on. üks ei välista muidugi teist - minu reaalsus on omamoodi schröedingeri kast, kus asjad on ühekorraga olemas ja mitte-olemas. ma tean seda ja aktsepteerin seda. mõne realisti jaoks on aga kindlasti hirmus tähtis, et neid tüüpe seal pargis kindlasti puude otsas nurrumas ei oleks. :)

11. Mis on sinu lemmikvärv?

Mulle meeldib hullult see, mis värvi on taevas veits pärast päikseloojangut, kui ühel pool silmapiiril kumab magama jäänud päike, see horisondilt algav gradient, mis muutub heledast tumesinisest soojaks sügavmustaks. selle värvi juurde kuulub kindlasti öö lõhn ja ritsikate hääled, siis on eriti spets.




- - -




Intervjuu tegi kirjanik Mikk Pärnits.





2 July 2013

addi








 this is the girl who draws on my skin with a needle, and her two colleagues. 
tattoo artists are such beautiful people, both inside and out.