19 November 2014

becoming a full time artist

it's been almost four years since i first decided i wanted to pursue photography.

12th grade, lots of exams that i didn't really care about. i was skipping classes and spending all of my free time sketching and writing about pictures i was going to take. most of these ideas never came to life, but it helped me evolve. it was the only crazy thing that didn't let me drown in the messy high school issues and teenage relationships. an idea -- a single thought that became more important than anything else, crashing like a wave, pushing me deeper into the world of lenses and cameras.

i had been working on photomanipulations since i was fourteen but felt quite trapped with the limited resources, so i started shooting my own stuff. at first i didn't even have any equipment and i borrowed a friend's camera for my first shoots. however, it took only a few months and then i purchased my first nikon d90, pretty much all i could afford back then, with the kit lens, the 18-105mm.

some of my photography equipment - have added much more in 3 years
one of my best friends told me that i should stick with my digital artworks. everybody told me how photography can never be a decent career. my family wanted me to be fluent in french so that i could work in brussels, make lots of money and have a proper life.
i refused.

dreaming is often hard when you've got no place to fall, nobody to support your mind.

my first models were friends and girls from my high school. sometimes i asked strangers on the street. sometimes random people on facebook. it didn't take that much courage.
and apparently, it worked. i sold images to publishing houses, cd covers and advertisements. i could hardly believe that they were my photographs. my images. my creation.

i learned with my half-broken zenit-b the technical part of photography when i shot through about ten rolls of 35mm film and fell in love with the colours, and started creating my own photoshop curves and actions, to achieve the digital film look of faded shadows and dull highlights that became my colour grading style.

color grading example, all post processing done in camera raw and photoshop
2012 arrived and i bought a jupiter 135mm lens for 30 euros; super sharp glass that would only let you focus manually. it became my only lens for the whole year. perhaps it is the best portrait lens i have ever owned, it simply suited my workflow so nicely. it took longer to frame and focus, but yielded excellent results. i never wasted a shot.

my very first clients were musicians and i truly enjoyed shooting with them. everyone was surprised at my young age, maybe it was sort of an advantage at that time. other famous photographers knew about me and it was the scariest thing ever. i wasn't ready yet (or so i kept telling myself).

but sometimes all it takes is one single person who believes in what you do. they broke the pattern and let the old me go. the girl who only had illusions in her heart became the magician. they were the fire and i was the phoenix. their darkness became my home.

i met my make up artist in the beginning of 2013 and our collaborations were madly intense. she caught my ideas precisely and helped me bring to life even the craziest ones. she became my second brain, the logical thinker. we were and still are invincible.

we entered our very first photography contest in july and our team won first place plus best makeup.
then i realized we could do anything.

i promised myself i wouldn't be scared anymore.

1st place winner of iluguru magazine's fashion photography contest
later in 2013, i formed a full team and added two assistants/filmmakers, a stylist and a hairdresser.

it was perhaps in the beginning of 2014 when i decided that i no longer wanted to shoot simple portraits. i wanted to shoot fantastical, surreal, temperamental images. i needed something extraordinary and out of this world, so i got my team together and we started raiding local costume rentals and fashion designers, brainstorming ideas and setting things on fire. we quickly succeeded in creating our very own niche of mystical fine art photography and that is what i'm currently working on. it keeps me motivated and inspired, and i am incredibly grateful for my brain that is capable of creating such ideas.

simply -- i don't want to shoot boring pictures. i want something conceptual and different, i want something that makes the viewer stare for a while...

2014 was also the year of my first fantasy photo workshops. it has been an amazing opportunity for all of us, and i discovered how much i loved teaching and sharing my passion. there is nothing more rewarding than seeing the work of your students after a long day of training and seeing how much they have learned from you.

i have learned more about pyrotechnics than i ever thought i would. i have set myself on fire. i have set my favourite model on fire. i have learned about artificial lighting, posing and directing.
i have gained invaluable skills in leadership and organizing, and finally feel like i am 100% on the right path, doing something that i'm passionate about, and working for love, not for money.

3rd fantasy photo workshop in kolga manor // photo by mairi sõelsepp
i try to find my inspiration from movies, traditional art, music, nature and other surroundings, as i feel that looking at other photographers' work makes me copy it unintentionally. i do keep in touch with other photographers but it's mainly for networking purposes (and lunch dates).

lunch dates are totally a thing.
there is a lot of competitive jealousy and negativity in this industry, and i am trying to change that. you cannot have a career without networking. perhaps it is karma, but good things do come back to you, even if it's just helping a fellow artist with a few photoshop tips and tricks. i have gotten some of my favourite clients thanks to recommendations from other photographers, and i try to give back to the community as much as i can.

for me, success is no longer about money and being buried in work. i want to be able to photograph only the kind of things that i really like, to make contemporary art that breathes life. i want the subjects to experience the same kind of magic that i feel when i pick up the camera and frame them through the lens.

success is love. success is passion. success is sharing the knowledge. success is making mistakes and learning from them. success is happiness, growth and appreciation. success is giving and receiving inspiration. success is teamwork and friendships that we have formed over time.

to everyone who has been a part of this journey ♥


Happeline Trummar said...

Keep on rockin.

Eneli Rahula said...

Sa oled Eesti maastikul ikka üks tõeliselt silmapaistev ja andekas noor kunstnik! Olen täiesti kindel, et nii meie siin Eestis kui ka teised näiteks Brüsselis, kuulevad veel palju sinust! :)

Anonymous said...

Su tööd on ilusad aga pole wow effekti.Selliseid pilte on terve internet täis. Aga jõudu ja jaksu sulle!Ja kui see on see mis sind õnnelikuks teeb...keep going!

Siiri said...

ja sinusuguseid negatiivse suhtumisega inimesi on samuti terve internet täis. jõudu ja jaksu sulle, loodan, et kunagi leiad oma elule ka positiivsema väljundi ;)

Anonymous said...

See on siis normaalne ,et ülbitsedes vastu? Kas keegi ütles midagi halvasti? Mainisin et ilusad tööd aga pole minu jaoks wow effekti :) Sinu töid vaadates tuleb silme ette Lara jade või mõni teine sarnane tuntud tegelane.Ma pole öelnud et su tööd halvad oleksid ;) pigem võta seda positiivse asjana. Mõeldes et mis võiks wow effekti tekitada jne. Aga selle asemel tuleb kohe sinusuguse negatiivse jama jutt.kriitikat peaksid sa hästi taluma,kui sa sellise alaga tegeleda tahad ju.

Kriss said...

Haters gonna hate, potatoes gonna potate... või midagi taolist :D

Ühesõnaga, Siiri, olen su töid juba pikemat aega eemalt vaikselt imetlenud ja tahtsin lihtsalt öelda, et seda postitust oli hea meel lugeda - mul on hea meel, et vaatamata ehk esialgsetele kõhklustele oled valinud oma raja ja just see sihikindlus ja kirg on su viinud sinna, kus sa praegu oled :) See on ausalt imetlusväärne ja motiveeriv!

P.s. Kas su foto-workshoppe tuleb veel? Ma loodan, et kunagi olen Eestimaa pinnal ka, kui miagi korraldad ning saan ka osa võtta :)

Anonymous said...

Sa teed palju huvitavaid asju ja see on tore, areng on olnud ka kõva ja puha.
Aga paar asja on, mida saab ikka paremini teha :)
(Mul on tunne, et sa oled praegu mingis etapis, kust edasi arenedes oleks asi ülikõvv, aga sa pole veel selle trepiastmeni jõudnud.)
Esiteks, ma otsisin välja mõned näited su portfoolios olevatest fotodest.
Kui ma vaatan neid nägusid, siis nad näevad välja nagu neil oleks igav. See on igav. Pane oma modellid elama!
Nad võivad olla tõsised, vabalt, aga neis peab olema mingisugune SÄDE, mis neile elusust juurde annab. Et oleks põnevam.
Ja teiseks, asi millest sa ilmselt ise teadlik oled, aga miskipärast oled selle juurde kinni jäänud, on su kompositsioon. See, et kõikidel fotodel on modell täpselt keskel. Ta töötab küll ilusti, aga kompositsiooni saab ju niivõrd erinevalt teha. Katseta rohkem! Ma tean, et sa tead nagunii seda kõike, aga tuleta taaskord meelde kompositsiooni põhialused, a la http://www.digital-photo-secrets.com/tip/3372/18-composition-rules-for-photos-that-shine/
Ning katseta, katseta, katseta!

Ja mulle meeldib see, mis sa viimasel ajal värvidega teinud oled (ja ka selle juures ära unusta, kuidas värv kompositsiooni juures mõjub, kuigi enamik asju on väga head olnud, aga vahepeal juhtub, et mingi ootamatu värvilaik vales kohas tõmbab vaataja tähelepanu täiesti ebaolulisse kohta) :)

Anonymous said...

Peaaegu unustasin lisada:
ma olen päris paljude asjade suhtes kade, mida sa saavutanud oled (:

Anonymous said...

Mina ütleks hoopis nii, et sul on oma tugevad küljed (näiteks suitsupomm on nice touch), aga sa toetud modelli ilusatele silmadele. Lihtne on häid fotosid saada ilusast inimesest, kelle nägu on naturaalselt sümmeetriline ja silmale kena vaadata. Kas sa oled vahel tähele pannud, et sa saad kõige rohkem tagasisidet just nende klassikaliselt ilusate modellidega piltide kohta? Muidugi mängib su piltidel kompositsioon ja keskkond ning värvid ka rolli (just see fantaasiaelement, mis on jällegi nice touch), aga mida kaunim modell, seda positiivsem tagasiside. Sa pole halb fotograaf, aga sa oled väga püstise ninaga ja see on halb. See takistab arengut. Ma panin tähele, et sa vastasid ühele negatiivset kriitikat jagavale inimesele päris teravalt. Kas sa ootad tõesti ainult positiivset tagasisidet või miks peaks üldse kriitika kedagi heidutama? Eriti loomingulise alaga tegelevat inimest? Sul on mitu erinevat valikut; vastata teravalt, ignoreerida kommenteerijat täielikult, lugeda tema kommentaar läbi ja mõelda selle üle või lugeda tema kommenteer läbi ja naerda selle üle, mõeldes üleolevalt et milline negatiivne inimene. Minu point on, et kriitikale saab erinevalt reageerida ja mida küpsem inimene sa oled, seda küpsem on ka sinu reaktsioon. Edu sulle! :)

N said...

Nõme on kellelegi öelda internetis, et "sa peaksid hästi kriitikat taluma". Reeglina saavad need inimesed kriitikat kogu aeg. Mitte ainult kriitikat ka lihtsalt ülbitsemist ja rumalusi.

Kriitika on küll kasulik, tõsi. Kuid kriitikud peaksid aru saama ka sellest, et nad ei ole ainus inimene, kes oma arvamust avaldab.

Panna oma tööd ülesse on kui surra tuhandesse lõikehaava.
Inimese loomuses on palju rohkem hinge võtta negatiivset. Kogu kommentaarium võib olla täis positiivseid kommentaare ja ainult üks negatiivne kommentaar ja see võib-olla rikub inimese päeva ära.

Ma ei ütle, et kriitikat esitada ei tohi aga ma saan ka aru, kui autor ei reageeri sellele kõige graatsilisemalt.
Natukene teisest valdkonnast ja teise publikuga inimene aga jutu mõte jääb samaks:
Minu nö 2 senti.

Aga olge ilusad ja tublid. Ärge pahandust tehke!

Anonymous said...

4:30 anonüümsele 23:30 anonüümselt :P

Ma arvan, et see kriitikataluvuse teemaga on hetkel rohkem see point, et Siiri postitus rääkis hoopis teisest asjast (ja see siin on ta blogi, mitte mingi galerii, see on kõvasti isiklikum) ja keegi sõitis ta positiivsesse päeva mingi suvalise kommentaariga sisse.

Ja siis oleme siin meie, mingid tropid, kes täiesti vales kohas täiesti valest teemast räägivad :P

Mikk Metsniit said...

Igasugusel kriitikal oleks oluliselt rohkem kaalu kui kommenteerijad ei peidaks ennast anonüümsuse taha.

See omakorda tekitaks usaldusmomendi, et tegemist on erialalise inimesega kelle arvamust ja soovitust tasub kuulata, mitte lihtsalt tühja kargajaga.

Anonymous said...

Haha nii naljakas lugeda seda küike siin! Ühed kaitsevad ja teised hüppavad kritiseerijale kallale. Tegelt on ju nii et keegi midagi otseselt halvasti ei öelnud.avaldati oma arvamus ja see kes kritiseeris ütles õieti ju. Siiri kullakene sul on väga ilusad pildid ja väga vähesed eestis oskavad seda teha.sest vaata kui palju meil nö fotograafe on ! Aga on ka teisi kes teevad ilusaid pilte. Mina omapoolt ootaksin nüüd siis midagi vägevamat sinult juba.Ma ei mõtle midagi halba sellega..aga ma tean et iga korraga toodad midagi head,aga tuleks nüüd midagi üllatuslikku!Ja neiu tahestahtmata tundub et oled selline ülbema olekuga ja ninapüsti tüüp,enda kogemused. Igatahes ära võta neid kommentaare südamesse,vaid mõtle ,et ohoo kui paljud kurjutavad siia...saad aru küll mida ma mõtlen ;) Heameelega logiks sisse googlega vms aga pole võimalik kahjuks.(Metsniidule)

Kadi. S.

Anonymous said...

Mikk Metsniit,
Ainus, mida anonüümsuse eemaldamine tegelikult teeb, on selle isiklikuks minemise momendi ära võtmine. Ma ei ütleks siiski, et fotograafi võib kritiseerida vaid teine fotograaf ja filmikunsti võib kritiseerida vaid filmikriitik.

Kui on näha, et inimene teab üht-teist asjast (või on hea silmaga), siis kas on oluline, et ta on justnimelt fotograaf? Ja kui tegu pole fotograafiga siis ta on tühikargaja? Väga absurdne väide. See, et sind kritiseerib teine fotograaf, mitte nii-öelda tühikargaja, ei tähenda samuti, et tema arvamust tasub kuulata. Kriitikafilter peab olema tugev. Inimene otsustab ise, kas ta jääb oma stiili juurde või üritab seda pisut muuta.

Ühtlasi on oluline ka märkida, et kriitikut olemasolu näitab, et inimestele läheb korda see, mida sa teed. Nad võtavad oma ajast paar minutit, et üldse kommenteerida. See on omaette kompliment.
''The only thing worse than being talked about is not being talked about.''

Mind ajab muigama, et Siiri üldse reageeris sellele, et ühe suvalise inimese jaoks pole tema piltidel wow-effekti. Ei saa eeldada, et kõik on su suurimad fännid ja kiidavad takka. Ja kui inimene seda tõesti eeldab, siis annab alati anonüümse kommenteerimise eemaldada.

Anonymous said...

Mulle on alati Siiri fotomanipulatsioonid rohkem meeldinud kui ta fotoseeriad.☺ Nähtud ideed jne. Võta lahti tumblr. Kõik on olemas juba. Aga eks fotograafil ongi raske tänapäeval midagi sellist teha,mida pole veel olnud.võibolla see polegi nii tähtis.igal fotograafil oma allkiri. Ja seda blogi lugedes...leian et Siiri tegi õieti et fotograafiaga tegelema hakkas. Asi pole selles mis teistele meeldib,vaid selles mis sulle mweldib ja kyidas tunned seda tehes.

Anonymous said...

Siiri millal sa arg ja kartlik olid? Minuteada oled koguaeg selline pealesundija ja kõva ülbem mutt olnud? :D Keep going!nõrgad pistetakse nahka!

Anonymous said...

Tekib vaikselt mulje, et suuremat protsenti siinseid kommenteerijaid häirib Siiri iseloom rohkem, kui ta reaalsed fotod. Fotod fotodeks, aga ülbuse ja üleolevusega sa võid küll elus edasi rühkida, kuid koos eduga ja oma suhtumisega leiad sa ka palju negatiivset järelkaja. Selline see elu on.

Lapsevanem said...

Kes me ei ole unistanud, et me Lapsed täidaks selle lünga, mida meie ei ole suutnud, osanud või mingil põhjusel saanud teha oma elus. Aga minul on hea meel, et oled oma tegemistesse kaasanud minu Last kes samuti otsib oma kohta sellel keerulisel ja tänamatul maastikul, Oled Tubli ja alati nähes uusi fotosi ja tegemisi vaimustun nendest, edu Teile , see on ju ka mingil määral tiimi töö !

Anonymous 23:30 said...

Ma ei oska Siiri iseloomu kohta ühe kommentaari järgi küll midagi öelda... Aga ma pean ütlema, et ma mõtlesin natuke ja Mikul on õigus, anonüümsus tuleneb üldiselt vajadusest ennast peita ja nagu näha, siis põhjuseid selleks on erinevaid :)

Flame war! :P

Anonymous said...

Pildid on tõepoolest ILUSAD, modellid on ILUSAD, kuid siiski ei vaimusta need mind. Sõna "igav" tuleb pähe, kuna enamus pildid on sarnaselt kadreeritud, sarnase washed-out töötlusega, mida on kõik kohad täis, pooltel piltidest on ilusad tüdrukud ja suitsupommid.. Kui alguses tööga tutvud siis on huvitavam, kuid kui jälgida ja uusi fotosid näha, siis enam mingit wow-efekti ei tekita. Küll aga ei kahtle ma Su oskuses ja andes. Fotomanipulatsioonid etc, väga lahe!